Tõnu Kalvet: Kuidas Serbia ÜRO-le „kahvli“ pani

Diplomaatiat ja (välis)poliitikat on tihti võrreldud malemänguga. Maletajate kõnepruuki kasutades võib öelda, et Serbia pani Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile just äsja „kahvli“.

Serbia käik oli ja on geniaalselt lihtne. Nimelt esitati ÜRO peamisele kohtuorganile, rahvusvahelisele kohtule päring selle kohta, kas kõrgeaulise kohtu meelest on Kosovo eraldumine Serbiast seaduslik või mitte. Küsimus oli sõnastatud nii: „Kas ajutiste omavalitsusasutuste ühepoolne iseseisvuse väljakuulutamine Kosovos on rahvusvahelise õigusega kooskõlas?“

Nagu näha, on küsimuse sõnastus — serblaste kuumaverelisust teades — üllatavalt kiretu. Sel on ka kindel põhjus, nagu selgitas päringu ÜRO-le edastanud Serbia välisminister Vuk Jeremic. Serbia välispoliitika juhi sõnul soovis Serbia sel moel juba eos välistada võimalikud süüdistused päringu tendentslikkuse kohta.

Ent Serbia valitsus tegi veel ühe ebaserbialikult järeleandliku sammu: teatas, et järgib rahvusvahelise kohtu otsust Kosovo küsimuses igal juhul, olenemata sellest, milliseks kujuneb päringule saadav vastus.

„Mis selles siis nii erilist, lausa geniaalset on?“ võib mõni lugeja siinkohal küsida. „Päring nagu päring ikka. Rahvusvaheline kohus annab päringule vastuse, ja asi ants. Mismoodi Serbia siis ÜRO-le „kahvli“ pani?“

Vastus on arvatust hoopis lihtsam: Serbia sunnib selle päringu abil ÜRO-d kas järgima rahvusvahelist õigust, sealhulgas ÜRO enese põhikirja, või siis tunnistama, et nii rahvusvaheline õigus kui ka ÜRO põhikiri on mõeldud vaid valikuliseks täitmiseks põhimõttel „Kui tahan, siis täidan; kui ei taha, siis ei täida“.

Vaadelgem seda kahe kõige ilmekama näite põhjal. Võtkem esmalt ette ÜRO põhikiri. Selle 2. artikli 4. punkt ütleb: „Kõik ÜRO liikmed hoiduvad oma rahvusvahelistes suhetes jõuga ähvardamisest või jõu tarvitamisest nii iga riigi territoriaalse puutumatuse, poliitilise sõltumatuse vastu kui ka mõnel muul viisil, mis ei ole kooskõlas ÜRO eesmärkidega.“

Selle valguses on päevselge, et õigus jääb Serbiale. Ähvardati ju Serbiat 1990. aastatel korduvalt jõuga ja viimaks lausa kasutati seda ta vastu (NATO kallaletung 1999. aastal). Samuti eraldati Kosovo ta küljest just jõudu kasutades, Serbia riigi ja rahva tahet täielikult eirates.

Teiseks vaadakem üht tähtsat, sedapuhku juba otseselt Kosovo küsimuse kohta käivat ÜRO dokumenti — ÜRO julgeolekunõukogu otsust nr 1244. Seal öeldakse selge sõnaga, et tunnustatakse riigi territoriaalset terviklikkust ning et ülim, mida Kosovo saada võib, on autonoomia. Tõsi, võrdlemisi laiaulatuslik autonoomia, kuid siiski autonoomia, mitte omariiklus.

Otsuse sissejuhatavas osas kinnitatakse, et kõik ÜRO liikmesriigid tunnistavad Jugoslaavia Föderatiivse Vabariigi ning teiste selle piirkonna riikide suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust kooskõlas Helsingi lõppaktiga ja ÜRO julgeolekunõukogu otsuse nr 1244 teise lisaga.

Mainitud lisa 8. punktis aga öeldakse, et Kosovole ulatusliku autonoomia andmisel arvestatakse täielikult Rambouillet’ rahuleppeid ning Jugoslaavia Föderatiivse Vabariigi ja piirkonna teiste riikide suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse põhimõtteid.

Ärgem laskem end eksitada sellest, et kõnealuses ÜRO julgeolekunõukogu otsuses on juttu Jugoslaaviast, mitte Serbiast. On ju viimane teatavasti esimese õigusjärglane.

Kõik oleks justkui selge: juba ainuüksi neile dokumentidele toetudes on rahvusvahelisel kohtul täielik alus kõnealusele Serbia päringule vastates öelda, et Kosovo iseseisvuse ühepoolne väljakuulutamine ei olnud rahvusvahelise õigusega kooskõlas.

On täielik alus küll, aga… ÜRO julgeolekunõukogus on vähemalt kolm mõjukat liiget, kes sellest kuuldagi ei taha — Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia ja Prantsusmaa. Enamgi veel, nad olid Kosovo eraldumisest eluliselt huvitatud ning aitasid Serbia selle maakonna „iseseisvumisele“ igati kaasa. Ja kuna nende näol on tegemist julgeolekunõukogu alaliste, st vetoõigusega liikmetega, siis on selge, et rahvusvahelise kohtu otsust, mis annab õiguse Serbiale, ei hakata täitma.

Kui rahvusvaheline kohus lööb aga neid kolme suurriiki kartma ja leiab, et Kosovo eraldumine ikkagi oli rahvusvahelise õigusega kooskõlas, siis ei pane ta sellega tõsise kahtluse alla mitte üksnes iseenda tõsiseltvõetavust ja vajalikkust, vaid ka terve ÜRO oma. Maailma riikidel oleks siis edaspidi täielik alus ÜRO-d soovi korral eirata.

ÜRO olukorra muudab raskeks ka Serbia valitsuse lubadus, et Serbia järgib rahvusvahelise kohtu otsust igal juhul. Nimelt pole rahvusvahelise kohtu otsused õiguslikult siduvad. Neid võib järgida, kuid ei pruugi. Sestap saabki Serbia juhtkond nüüd väita umbes nii: „Näete, meie tegime tõepoolest kõik endast oleneva, me ei kasutanud sõjalisi ega majanduslikke surveavaldamisviise, vaid käitusime rahumeelselt ja diplomaatiliselt. Me oleme äärmiselt koostööaltid!“

„Kahvlist“ ei päästaks ÜRO-d isegi see, kui ÜRO peaassamblee ei toetaks Serbia taotlust, et rahvusvaheline kohus asuks Serbia päringut arutama. (ÜRO kodukorra järgi peab iga sellele kohtule päringut esitav liikmesriik saama eelnevalt ÜRO peaassamblee toetuse. Tõsi, toetuse saamiseks piisab lihthäälteenamusest.) Seepärast oligi tänavu 15. augustil New Yorgis ÜRO peaassambleele kõnealuse päringu edastamiseks ettepaneku teinud Vuk Jeremic üsna lootusrikas.

Seevastu rahvusvahelist õigust tänavu kahel korral — kevadtalvel Kosovo, augustis aga Gruusia puhul — täiesti eri mõõdupuude abil „tõlgendanud“ suurriikidel on peamurdmist küllaga.

„Kahvlit“ saada pole naljaasi. Ei malemängus, diplomaatias ega (välis)poliitikas.