Rein Ruutsoo: Kelle huve teenib Erna?
Olen varemgi osutanud, et kaitseministri Erna õigustamiseks esitatav versioon on lapsik ja vigane. Ent kaitseminister, varmas sotsiaalteadlasi häbistama kui „tädi Raivosid”, on pigem sisse võetud ründeaktsioonidest, sammaste kõrvaldamisest ja püstitamisest kui valmis tagalat kindlustama.
Nõukogulik ajalookirjutus
Juba Erna seltsi (kaitseministeeriumi rahastatud) kodulehekülje päistekst „Erna grupp oli Talvesõjast osavõtnutest moodustatud luureüksus” on lihtsalt vale (ingliskeelses versioonis see lause puudub). Ajalooline ülevaade Erna loost on suuresti hämamine kui mitte lausa võltsing (selleks peetakse ka võtmefaktide teadlikku mahavaikimist).
Ajaloolasele paistavad need trikid läbi, nii et piinlik on lugeda. Panustatud on iseenesest õigetele faktidele — pikad jutud „juunivalimistest” ja küüditamisest. Aga mis seos oli Erna retkega Eesti vabatahtlikel Norras Saksa-vastases tõrjesõjas? Et ernalased kandsid Soome mundrit ja soome relvi jne — aga mis siis? Erna kohta esitatu on valdavalt kavatsuslik „dekoratsioon” ja pooltõed.
Erna koduleheküljel esitatud versioon on (struktuurselt) sarnane nõukoguliku versiooniga nn juunirevolutsioonist. Riigikukutajad olid demokraatia poolt, st Pätsu diktatuuri vastu, mitmedki juunipöörajad sõdisid vabatahtlikena fašistidega Hispaanias, osa haritlaskonnast läks kommunistidega kaasa, paljud ametühingujuhid toetasid neid samuti; oli ka neid, kes uskusid, et kommunism on humanism jne — kõik see on õige.
Aga kogu see nõukogude ajalugu on olemuslikult võlts. Võtmefaktid — kominterni kavad, NSV Liidu saatkonna kavandajaroll, NKVD terror, tankid tänavail jne on maha vaikitud. Need „detailid” — n-ö suur narratiiv — annavad juunipöördele sisu ja tähenduse, sõltumata sellest, mida keegi vagalt uskus, mida ta varem head oli teinud jne. Kaabude ja heade maneeridega Vares, Kruus, Andresen jt polnud stalinistid — aga see ei vabasta neid riigireetjate mainest.
Erna ametlikus ajaloojutustuses — kus esiplaanil Talvesõda, ernalaste humanitaaraktsioonid jne — on tunda tuttav kindel ajalookirjutuse „kool”. Mitte ühtegi viidet, et kogu operatsiooni kavandas admiral Canarise Abwehr, et Abwehr’i juht Soomes ja hiljem Eestis, korvetikapten Cellarius saatis isiklikult luurajad teele.
Talvesõja aura nagu pehmendaks fakti, et Soome astus sõtta natsi-Saksa liitlasena: koos Ernaga märgiti maha Suur-Soome ja Suur-Saksamaa piirid Karjalas. Soome motiivid olid suuresti samad kui eestlastelgi Ernaga liitumisel: tasumine 1939-40. aasta roimade eest. Kuid nn Jätkusõda oli enamiku Soome ajaloolaste käsitluses rahvale kalliks maksma läinud avantüür. Ja Soome tollane edukas kaugluure ei mängi täna läbi partioretki’t Aunusesse!
Erna grupi tegevuse tuum oli informatsiooni andmine Abwehr’ile Soome nõukogude vägede liikumise ja staapide jne kohta. Armeegrupi Nord — mida varustas luureinfoga Erna — eesmärk oli Peterburi vallutamine ja maamunalt pühkimine. Peterburi maatasa ei tehtud, kuid blokaadirõngas, mis maksis sadade tuhandete laste ja naiste elu, on ernalaste osalus vaieldamatu.
Kelle leivas siis oldi?
Leheküljel luuakse mulje, et Erna oli pelgalt Eesti-Soome ühistöö. Ainsad mainitud nimed on Eesti ohvitserid — ja needki valedes seostes. Major Aksel Kristiani tiitel atašeena on kaheldav — ta oli selleks ajaks juba Eestisse kavandatud Hjalmar Mäe natsi-administratsiooni liige, st teise riigi teenistuses! Just selles rollis ajas ta Erna asju ja ernalaste tööleping sõlmiti Kolmanda Reich’iga.
Väljaõpet lihvisid Abwehr’i ohvitserid. Retke väljapaistva panuse Peterburi vallutamise suunal eest autasustati Henn-Ants Kurge 2. järgu Raudristiga, õppida soovinud ernalastel võimaldati valida preemiaks tasuta ülikoolistuudium Saksamaal. Grupi juht Kurg (keda nimetakse endiselt koloneliks) jätkas 1941-1943 teenistust Eestis saksa luures — Abwehr’is, hiljem aga idarindel relva-SS-is, nagu ka mitmed ernalased.
Võitlejate idealismis — et ehk õnnestub Eestis veel midagi päästa — pole kahtlust. Et neid selles peteti — pole ka kahtlust. Samal ajal Soomes loodud Hjalmar Mäe Eesti tarvis kavandatud natsi-administratsioonil kuhu kuulus ka Aksel Kristian, oli selge, et mingit Eesti Vabariiki ei tule. Veel enam: juhid teadsid, et eestlaste enamiku tulevikkodu on Ilmeni ääres. Austus reaernalaste pühendumise vastu aga ei tähenda, et peaksime elama valedega, millega neid tollal toideti.
Viidatud sõlmfaktid ja veel palju muud, mida Erna koduleheküljel varjatakse, ei saa kinnitust mitte Leonid Barkovi raamatust ja ka mitte ainult pagulasväljandeist, vaid Max Jakobsoni juhtimisel ja Lennart Meri hooldusel koostatud Eesti ajaloo ingliskeelsest käsitlusest aastatest 1940-1945. Eestikeelsed allikad on väga lähedal kodulehekülje versioonile. Miks siis kaks ajalugu?
Kaitseministeeriumi rahastatud Erna lehekülg kinnitab, et Eestil on vähemalt kaks ja väga erinevat „ametlikku ajalugu”. Eelistan Jakobsoni juhtimisel koostatut. Erna retke militaarset ja poliitilist konteksti valgutavate sõlmfaktide esileplaanile seadmine on väärikas ajalookirjutuses vältimatu. Ka selleks, et — erinevalt idealistidest, kes 1941. aastal lõksu veeti — õppida, kuidas end mitte ära kasutada lasta.
Mida me tahame?
On õnnetus, et Eesti ajalugu pakub meile vähe võimalusi innustavaiks sõjalise vapruse eeskujudeks (kui neid üldse vaja on). Kuid Erna-suguste ürituste hind on liiga kõrge, et neid jätkata. Asi pole ainult selles, et Venemaa rünnak — eesti ajaloolased kirjutavad ajalugu ümber, salgame oma koostööd natsidega jne — on tõrjumatu. Eesti välis- ja kaitseministerium saavad tuld „otsesihtmisega”.
Veelgi kahetsusväärsem on, et veame alt oma liitlasi (mõned valeväited on ingliskeelses versioonis pehmendatud). Sisuliselt kutsume neid osalema vähemalt kahemõttelise taustaga Abwehr’i operatsiooni läbimängimises!
Meie suurim kapital on usaldusväärsus. Siinkohal pole me kindlasti olnud usaldusväärne partner. Praegune valitsus on end küll targu distantseerinud iseenesest nukratest üritustest (veel peaminister Parts käis Sinimägedes), aga Erna retke glorifitseerimine on hoopis raskem pärand.
Kui tahame lõimumist, siis pole lootust venekeelset vähemust veenda, et tõhus toetus Peterburi sissepiiramisele oli vägitegu. Kautla võitluste heroiseerimine varjab aga eestlastegi eest tõsiasja, et Abwehr’i agentuuri varjumine tsiviilelanikkonna sekka tõi kaasa tervete perede hukkumise.
Abwehr’i meenutamine ajab Lääne automaatselt tagajalgadele. Eestlaste toitmine Erna-mütoloogiaga osutab lugupidamatust ka meie vastu. Venemaaga on kõik selge: Eesti süüdistamine fašismis on osa propagandasõjast. Kuid vale, nagu Goebbelski seda teadis, peab sisaldama nii palju tõtt, et „vale koos seisaks”. Erna retk on just niisugune „magus” fakt.
2007. aasta kevadel hoiatas president Ilves, et me ei annaks naabrile laskemoona. Erna retke glorifitseerides anname seda lausa vagunikaupa. Ajaloolaste kohus on poliitikuid mitte lõksu ajada.
Kui kaua Erna müüt Eesti välispoliitikat ja arvatavasti ka majandust kurnab? Našilastel on jälle põhjust koguneda, et hukka mõista Eesti revanšiste, kes unistavad Peterburi taasvallutamisest. Vihamaeelsed leiavad muidugi alati võimaluse — aga me võiksime ju mitte lausa kolmveerandit tööd nende eest ise ära teha.
