Kerttu Soans: Vanad noored emad
Kas see pole siiski juba liig? Saad 60-selt lapse ja oled 80, kui laps elab läbi oma elu tulisemaid aastaid?
Lapsi saadakse juhuslikult, saadakse plaanitult ja saadakse suure vaevaga. Nii on ka hiliste rasestujatega, kuigi jah, teatud hetkest ei saa seda asja siiski enam meditsiinilise toeta korraldada. Siinses loos jätan kõrvale lapsesaamise motiivid ja keskendun sellele, mis toimub siis, kui laps käes.
Soov elada ise oma lapse elu
Hetk, kui naisest on saanud kaks — tema ja ta laps —, muutub väga palju. Esimene pool aastat möödub tavaliselt pooluinunud olekus mõlema jaoks. Kuigi emad seda reeglina ei mäleta, mööduvad esimesed kuud, mis võivad venida aastani, täiesti erilises seisundis.
Sa ei saa enam valida, millal magada, mida süüa, kus ja millal käia jne. Sa oled justkui ise oma laps ja püüad elada temast lähtuvalt. Tegemist on ühe jõulisema empaatiaharjutusega, mida loodus inimesele pakub, eeldades siiski, et paralleelselt lapse arenguga areneb ka ema.
Mõned emad jäävadki imikuema rolli ja ärkavad ehmatusega alles siis, kui laps või lapsed on juba pesast välja lennanud. Noorele naisele on elu nii huvitav, elumahlad nii värsked ja nende vulin nii kiire, et kinnistumine lapsesse pole talle lihtsalt loomuomane. Mida vanem ema, seda suurem tõenäosus on end jäädavalt kaotada — eriti siis, kui pole end veel leitudki.
Saades lapse keskeas ja olles ise isiksusena ikkagi väljakujunemata, on oht näha lapses enda elu eesmärki ja viskuda seda „täitma“. Ehk isegi soovida last just selle pärast, et oma elu nii tühi poleks. See — teostada end oma lapses — on alati olnud taunitud, kuid tihtipeale ei nähta selle varjatud tahke.
Naise eluülesandena tunnetatud rasestumine koormab lapse hingeelu ehk isegi juba enne tema sündi. Ja isegi juhul, kui lapse arenguks on olemas kõik vaimsed ja materiaalsed tingimused, ei tarvitse selliselt planeeritud laps kunagi vabaneda seletamatust rõhuvast tundest.
Vanema asemele vanavanemaks
Ka on ema (ja ka isa!) ning lapse suure vanusevahes oht liikuda oma lapsepõlve järjepidevuse illusioonis. Kuid 40, 50 või 60 aastaga muutub maailmas nii palju. Kui suunata last elama oma nooruse ideaalide valguses, selgub õige pea, et elu ja jutt elust on kaks iseasja.
Siis kaob lapses usk mõtte, sõna ja teo ühtsuse võimalikkusesse ning ta hakkab tegema kaasa asju, mille tegemist talt oodatakse, aga mis tema jaoks on vaid välise kohustuse täitmine. Niisiis võtab eakas vanem üle vanavanema rolli ja jätab lapse ilma vanemast.
Eks ole ju paljud märganud, et nn vanade vanemate lapsed erinevad mõnikord (üldse mitte alati!) juba ka välimuselt noorte vanemate lastest. Vahel on nad ka aeglasemad, oma ea kohta liiga järelemõtlikud, vaiksemad ja vähemseltsivad.
Naine, kes on keskeas saavutanud vaimse sõltumatuse, suudab oma lapsele kindlasti anda maailmavaateliselt mitmekülgsema koduse hariduse. Ilmselt ei pressi ema, keda ei piira mõni kindel seltskondlik või erakondlik või religioosne eelistus, oma lapsele valikuid peale. Laps saab juba päris varakult teada, et maailm on pidevas muutumises.
Samas võib selline — voolus liikuv ema — olla omas kindlatest vastustest hoidumises väikesele lapsele raskelt tabatav eeskuju. Peab olema väga tark, et tajuda lapse vajadusi ja mitte laskuda vabakasvatuse ohtlikku kõikelubatavusesse, eriti vaimses plaanis.
Keskeani areneb inimene väljapoole, siis seal — keskel — pöördub ta rohkem sissepoole. Keskealist naist on enamasti hakanud mateeria kõrval huvitama ka vaimne maailm ja võimalus seda igapäevases eluolus teostada. Tundub, et ema (ja ka isa!), kes on näinud maailma põnevat kirjusust, saab ka lapse silmad varakult avada sisemiste väärtuste nägemisele.
Kuidas sobitada noort ja vana energiat?
Valdavalt see paraku ei õnnestu või õnnestub poolikult. Nimelt seetõttu, et laps areneb väljapoole. Ja nii see peabki olema, et tal oleks, kust hiljem sissepoole pöörduda. Kui ema (ja ka isa!) mõistab seda ja kaalub oma keskealise inimese mõtteid enne, kui neid lapsega jagab, on ta juba palju head teinud.
Kuid — vanema ema (ja ka isa!) energia on siiski hoopis teistsugune kui noorema ema (ja ka isa!) oma. Tema näärmed töötavad teisiti, tema vereringe ja hingamine on teistsugune. Keskealise inimese energia lihtsalt on teine kui noorel inimesel.
Just sellele otsin ma lahendust — kuidas sobitada kokku oma energia üheksa- ja seitsme-aastase tütre energiaga? Nii, et nende lärmakus, hüplevus, nende kohati lausa toores elujõud ei hävitaks minusse tekkida jõudnud tasakaalu ega saaks ise hävitatud minu teistsugusest vibratsioonist.
Sõnad ’elujõud’, ’vibratsioon’, ’energia võivad tunduda millenagi, mida ei saa mõõta, ent on ammu selge, et esiteks saab neid mõõta ja teiseks — me tunneme kõik nende olemasolu.
Mida vanem vanem, seda selgem peaks olema silm ja seda paindlikumad peaksid olema kooselureeglid. Et ei kannataks lapsed ja ei kannataks vanemad. Et viibitaks pidevas tähelepanelikkuses ja arvestatakse enda ja oma lapse vahel olevate aastakümnete mustri erinevust. Mida suurem on vahe, seda keerulisem on muster.
Kuid mida keerulisema ülesande inimene suudab lahendada, seda suurem on tema rõõm. On õnn, kui suureks kasvanud lapsed ja nende vanemad saavad üksteisele tänu ja kiitust avaldada ning jätkata isiklikke rännakuid täiskasvanute maailmas sõpradena.
