Tiina Kruus: Kus on paljad mehed?

Üks asi on Eesti Vabariigis jäänud häbiväärselt unarusse. Paljad mehed. Ajal, mil üle kogu maa ja maailma laotub tuhandete ruutkilomeetrite suurune kujuteldav piltvaip kaunitest, vähe või üldse mitte riietatud naistest, on isuäratavate meeste eksponeerimine jäänud kängumast kängu.

Miks, küsin ma. Kus avalikus ruumis võiks ma imetleda ägedaid maskuliinseid silmarõõme, ilma et ma peaks koduarvutis kerima lahti mõne

playgirl

’i või (gei)porno lehekülje?

Vaadake supermarketireklaame, kuhu meid kutsuvad naised. Kosmeetikareklaame, kõik puha naised. Reisi- ja autoreklaamid bikiinides beibedega — ikka sama häda. Pesupulbrist, mida müüvad meile äsja best before tärmini ületanud memmed, parem ei räägigi.

Vahel vilksatab hambapastareklaamis mõni prillitatud aseksuaalne onkel, kes räägib (tundub, et ainult statistiliseks vahelduseks viiele tibile) tundlikest hammastest. Aga seksikat eesti meesarsti ei näe ma reklaamis, vaid uudistes Afganistani tööle suundumas.

See on karjuv ülekohus. Naine on reklaamiteooria kohaselt peamine ostuotsuse tegija, aga tarbima üritatakse mind meelitada mingite pikakoivaliste võltsblondiinidega ühise keele leidmise abil. No tere hommikust.

Me kõik mäletame, millist elevust tekitas Eesti euroliitu astumise eel nn meestekampaania. Rohkem ilusaid mehi, lubati meile, kui liitume Euroopa Liiduga. Heakene küll, kusagil Norras või Luksemburgis võivad ilusad mehed ju olemas ollagi, aga kus on liitumise tulemus Eestis? Miks ma pean nende nägemiseks välismaale pagema?

Sama šeff kui Lääne-Euroopa meeste kampaania oli Poola turismireklaam, kus oma riiki kutsus vaatama noor musklis ehitaja, kelle ahvatlevat keha katsid vaid napid tunked. Selle värske tuulehoo mõju ulatus vist mandri kaugeimate küladeni.

Eesti aga uimerdab jätkuvalt tolmunud klišee harjal, et meil siin on ilusad naised ja metsikud poissmeestepeod, olles selgelt orienteeritud meeste kohalemeelitamisele. Justkui naisturistidel polekski siin midagi ette võtta. Või polegi meil tõesti ilusaid mehi?

Kristalselt aus olles, üht-teist on tublid naised siin teha üritanud. Arvestatavat tööd on teinud šoppamisajakiri Buduaar, kel õnnestunud oma lehekülgedele sebida päris palju rohkem ja vähem paljaid sportlikke mehi.

Väiksema eduga on järele üritanud võtta muidu nii uljas ja seksimaias Cosmopolitan, mille üliharvadel piltidel on (tuntud) Eesti noormehed enamasti eelistanud siiski häbelikult siivsaks jääda. Mida nad häbenevad? Ei oska öelda, sest ega midagi ju piltidel ei paistagi.

Kus on superseksikad reklaamid eesti meestega? Mälu pingutades meenub vaid mingi seemneleiva reklaam, mis esitles teemakohaselt, küll veidi odavalt, kuid siiski mõjuvalt pikajuukselist apollot viljavihkude vahel. Teadagi, mis seemne levitajana. Aga siiani on meeles.

Samas, Erki Nool, kel olnuks ometi erakordne võimalus ajalugu teha — müüa tuhandetele perenaistele metsikutes kogustes pesuvahendit oma treenitud keha abil, läks stampide teed, poseerides seksika sportlase asemel koerale vorsti pakkuja poosis.

Jah. Kui ma elaks Otepääl, oleks vähemalt suviti muretu. Tehvandi staadion on täis heas vormis noori atleete, kes soojal suvepäeval seal poolpaljalt trenni teevad. Kui muu ei aita, tuleb sinna sõita, tribüünid on suured ja huvilisi mahub piisavalt.