Kui professorit hakatakse meditsiinivaldkonnas ametlikult end põhja joonud töömehest paremaks pidama, tuleb moodustada komisjonid, kes otsustavad, kellele mis haiguste ja missuguse haridustaseme puhul ravi võimaldada. Arvestama peaks kahtlemata ka makstud sotsiaalmaksu suurust. Ent võib-olla on lihtne töömees eostanud mitu andekat last, kelle sotsiaalmaksuraha katab tema ravikulud igakülgselt?
Võib-olla kehtestame järgmiseks ühe inimese ravisummale piirmäära, sest teatavasti on mõne haiguse ravi väga kallis, ja kui sel inimesel „minna lasta“, saaks ravida paljusid teisi. Nii mõeldes tuleks keelustada tuleks näiteks kõigi 90+ vanuses inimeste ravi. Või luua iga inimese individuaalne ravifond lähtuvalt tema poolt makstud sotsiaalkindlustuse summadest.
Lahendus ongi iseenesest lihtne. Esiteks tuleks Eestis seadustada eutanaasia, et inimestel oleks vabatahtlikult võimalik lõpetada meditsiinisüsteemi koormamine.
Teiseks tuleb lõpetada solidaarne sotsiaalmaksu kogumine ja maksta see raha inimestele otse välja: tahavad, siis kindlustavad ennast kusagil seltsis – või joovad raha lihtsalt maha ja surevad ära. Kindlustusselts teeb oma riskiuuringud ja kindlasti kehtestab alkoholi ja nikotiinipulgakeste tarbijatele kõrgemad tariifid.
Ah jaa, antud kontekstis on lojaalne kodanik selline, kes hoolitseb usinalt oma tervise eest kogu töövõimelise ea, ja kui tunneb, et enam tööd teha ei jõua, siis läheb sohu.
Kas me sellist Eestit tahamegi?
