Nelli Kalikova: Vabadusmonstrumi vastu

Kui inimene ärkab ilusal kevadisel hommikul linnulaulu saatel muremõttega vabadussamba pärast, siis on ta kas hull või suruvad muremõtted valusalt end alateadvusest ülespoole. Tõenäolisem on siiski viimane, sest mure on suur.

Olen lapsepõlvest kõige produktiivsema täiseani elanud totalitaarses ühiskonnas ja tunnen lausa nahaga ära selle ebainimliku ühiskonnakorra jooned meie praeguses ajas. Muidu nutikad ja siirad Res Publica poisid tulid kord poliitikasse loosungiga „Vali kord!“, mille tagant paistsid Adolfi kõrvad. Noored inimesed ehk ohtu ei märganud, küll aga minu põlvkond.

Sõnaga võrdselt teenis totalitarismi arhitektuur ja monumendikultuur. Monumentaalsed ehitised, mil puudub muu mõte peale diktaatorite nime jäädvustamise, on autokraatliku ühiskonna lahutamatu osa. Ceauşescu, Živkov ja Tito jätsid endast maha marmorist ja betoonist kamakad, millest osa on vihane rahvas jõudnud laiali pilduda.

Siinsete autokraatide mõttelend piirdus õnneks vaid Maarjamäe obeliskiga. Seegi asub linnast väljas ja ei riku isegi „kilukarbivaadet“. Ja mitte kunagi ükski uue aja valitseja ei tõstnud kätt vanalinna vastu. Erandiks oli Harju tänava laht kaevamine ja aastateks rohtukasvanud varemete eksponeerimine, kuid seegi on nüüd minevik.

Totalitarismi taassünd

Nüüd, kui kõik on enda teha, kui ei ole võõrast ülemvõimu, kui iga asi on „Eesti asi“, oleme silmitsi totalitarismi hiiliva pealetungiga. Nüüd, vabade inimestena, deklareerime demokraatiat küll paberil, tegelikkuses kasutatakse aga sagedamini totalitarismi kaasaegset tööriista ehk teerulli. Mis on selle põhjused, peaks uurima ühiskonnateadlased ja ajaloolased.

Võib-olla avaldab mõju aastasadu kestnud orjapõli. Ega asjata ei ole läbi aegade täheldatud, et ori ei taha saada mitte vabaks inimeseks, vaid orjapidajaks. Meditsiinipsühholoogiast on teada kummaline nähtus: lapsepõlves ahistatud laps muutub täiskasvanuna ise lapsepilastajaks.

Totalitarismist lahutamatu on demagoogia. Kõik sigadused tehti ju „rahva hüvanguks“, see oli kõige vastikum. Ja nüüd needsamad vanad, tuttavad võtted. Kes on vabadusmonstrumi vastu, see on vabaduse vastu. „Kes ei ole meie poolt, on meie vastu.“ Noored inimesed, tuletan meelde, see on isakese Stalini mõte, millele tuginedes mõrvati miljoneid süütuid inimesi.

Õnneks on meil „nukutotalitarism“, kedagi maha ei lööda. Kuid inimesed, kellel on kunstilist meelt, arkitektuurilist vaistu ja lihtsalt arukust — ja kes andsid allkirja selle pooolt, et ei tohi rikkuda linna ilmet –, on juba tembeldatud vabaduse ja „Eesti asja“ vaenlasteks.

Meditsiinis ja pedagoogikas peavad ennast asjatundjaks kõik inimesed. Paistab, et ka arkitektuurist on igal ühel oma arvamus olemas. Nii ka minul. Mulle ei meeldi hiiglasest vabadussammas Riias, kuid suur linn kannatab selliste mõõtmetega monumendi välja. Tallinn on miniatuurne, ta on nagu imelaegas, kus kõik on omal kohal.

Minge ja vaadake vanalinna Mere puiesteelt. See on kaunis väike muinasjutulinn, mille on kujundanud maitsekas ja tark arkitekt — ajalugu. Ja nüüd tuleme meie, ambitsioonidest lõhki minemas, vägisi ajalukku trügimas, ja lööme kirve vanalinna kehasse nii, et kõrvalmajades langevad laed sisse. Ja see on alles algus.

Kus te olete, vanalinna kaitsjad ja hoidjad? Tiina Mägi, kas väsisite ära? Jüri Kuuskemaa, miks ei ole kuulda teie häält? Kuhu on jäänud teie mõlema mäss? Mart Laar, kunagine pühendunud muinsuskaitsja, mis on juhtunud? Miks nüüd vanalinn ei ole enam teile püha?

Eesti rahvas, aja selg sirgu!

Maailmaparandajana leian, et igast täbarast olukorrast on olemas väljapääs. Nii ka vabadussambaga. Eesti rahvas peab ajama selja sirgu ja pea püsti. Ei tohi lasta võimuladvikul oma arutuid ambitsioone teoks teha!

Vaadake kaine pilguga samba kuju — eriti mõõtmeid. Eesti Ekspressis ilmus hiljuti vapustav joonis, kus vabadussammas ja pronkssõdur kõrvuti seisavad. Vaadake, ja te saate aru, missuguse monstrumiga on tegemist.

Muide, vanasti ei olnud sünnis ehitada kiriku lähedale midagi, mis on kirikust kõrgem või võimsam, sest see oli kõrkuse kui ühe surmapatu avaldus. Kui Jaani kiriku vastu kerkib selline hiiglaslik post — ja veel ristiga — ei ole see kindlasti jumalale meelepärane tegu.

Eesti rahvas pole kunagi ummisjalu ühegi vooluga kaasa jooksnud. Miks ka nüüd mitte rahulikult mõelda, kaaluda, arutleda? Kahjuks ei sünni Amandus Adamson igal sajandil, kuid äkki ta sünnib siiski kord jälle? Ja kui mitte tema, siis mõni teine andekas skulptor või arhitekt.

Või teeme rahvusvahelise konkursi, ja kui ei saa esimese vooruga väärilist teost, siis teeme teise ja kolmanda ja kas või kümnenda vooru, kuid lõpuks saame kõige ilusama vabaduse monumendi. Miks väiksel laevukesel Russalkal on imeilus monument, aga eesti rahval peab olema kole?

Ja kui see kaunis inimsõbralik sammas, mille ümber on hea vanadel jalutada, armunutel suudelda ja lastel mängida, sünnib ka alles kümne aasta pärast, just vabariigi sajandaks aastapäevaks, siis on ju tore. Igatahes mina kavatsen küll nii kaua elada, et seda näha. Muide, ka säästetud 100 miljonit kuluks eesti rahvale eelarve kärpimise tingimustes marjaks ära.

Üks vabaduse kaksiksammas meie esindusväljakul juba ju on. Ta näitab neid numbreid, millest keegi aru ei saa, aga ei näita aega. Iga kord aidsi vastu võitlemise päeval vaatan vabaduskella kadedusega, sest oleks suurepärane ennetustrikk õmmelda kaks suurt katet nendele postidele — see oleks vaimukas ja lõbus kondoomi kasutamise vajaduse meeldetuletus.

Projekti autor võetaks küll kardetavasti vabaduse rüvetamise eest vastutusele, sest meie rahval ja eriti meie vägevatel on huumorimeelega probleeme.