Kaljo Laas: Õige palk on 20 000 krooni kuus

Palgateema on aktuaalne mitmel põhjusel — töölepinguseadus, säästueelarve, inflatsioon. Läheneksin sellele tööjõu kui majandustegevuse ressursi aspektist. Peame loomulikuks, et kõik töövõimelised töötavad. Pidurdavalt mõjutab majanduse arengut nii töötus kui ka tööjõu vajak.

Esimesel juhul tuleb teha kulutusi töötute toetamiseks ja nende ümberõppeks, teisel juhul aga meelitada töökäsi välismaalt. Liiga suur muulaste arv võib tekitada rahvuslikke pingeid.

Töötamine aga sõltub palgast. Avalikus sektoris püütakse palka reguleerida seaduste ja määruste abil, erasektoris on selleks tööleping nii üksikisiku ja tööandja kui ka töötajaid ühendava ametiühingu ja tööandja vahel. Riiklikult reguleeritakse alampalka. Viimasest ongi palgapoliitika osas õige lähtuda.

Täiskohaga töötaja palk peab võimaldama tal oma eluga iseseisvalt, ilma riigi lisaabita toime tulla. See tähendab, et ka lihttööline saab normaalselt toituda, omada minimaalset elamispinda, kasutada transporditeenust ning teha veel mõningaid väiksemaid kulutusi. Kui ta sellist palka ei saa, siis pole mõtet töötada.

Üks võimalusi alampalga suuruse määramisel on selgitada, millised on kulutused ühele hooldekodu elanikule. Viimasel ajal algavad need kulud 6000-7000 kroonist kuus. Täpsema info saame elamismiinimumi arvutades. Selleks tuleb eelkõige kindlaks teha toidukorvi maksumus.

Kui praegu võrrelda toidukorvi maksumust Eestis mitmete teiste Euroopa Liidu riikidega, siis olulist vahet enam ei ole. See tähendab, et ka meie alampalk peaks hakkama lähenema nende riikide alampalgale. Siit esimene hoiatav järeldus: säästueelarvet tehes ei tohi külmutada madalapalgaliste töötasu.

Inimesed ei ela üksi. Noored loovad perekonna, täiskasvanud koolitavad lapsi. Kahelapselise perekonna mõlemal töötaval vanemal peaks olema töö, mille eest saadav netopalk ulatub kahekordse alampalgani. Seega 12 000 — 15 000 kr. kuus.

Samas ei saa spetsialistid ja kvalifitseeritud töötajad piirduda minimaalse toidukorviga, seega peaks tänane täiskohaga töötaja netopalk ulatuma 20 000 kroonini, mis on võrdne kõige kallima hooldekodu kuutasuga.

Mis võiks Eestis juhtuda lähematel aastatel seoses majanduskasvu aeglustumise ja kõrge inflatsiooni tingimustes? Kindlasti lõpetab osa ettevõtteid tegevuse, mille tõttu kaotavad töö nii spetsialistid kui ka kvalifitseeritud töötajad. Sellest tingitult suureneb nende inimeste hulk, kes vajavad töötu abiraha ja ümberõpet, hiljem ka toimetulekutoetust.

Struktuuri muutus majanduses toob kaasa ka uute tootmis- ja teenindusettevõtete tekke ning osa ettevõtete töötajate arvu suurenemise. Selleks, et konkurentsis püsida ja oma toodangut eksportida, peab tootes ja teenuses töökulu vähenema. Samal ajal on töövõimelised huvitatud sellest, et oma töö eest võimalikult kõrget palka saada. Kui see ei ole Eestis võimalik, siirdub kindlasti osa tööealisi välismaale.

Siiajääjad loodavad ära elada toimetulekutoetustest ja muust sotsiaalabist. Hakatakse senisest enam loobuma perekonnast ja lastest ning suureneb nende isikute hulk, kes püüavad elatada ebaseaduslikust tegevusest

Turumajandusega riikides kasutatakse parema palga saamiseks streiki. Teatud juhtudel kasvavad need üle tänavarahutusteks. Eestis on senini õnneks olnud vaid hoiatusstreigid.

Säästueelarvet ja lähemate aastate eelarve poliitika väljatöötamine ei ole lihtne. Prioriteetideks peaksid olema rahvusriigi püsimist kindlustav elanike arv (minimaalne tööjõu äravool ja nullilähedane iive), võimalikult suur tööealiste tööhõive ja võimalused elukutse omandamiseks nimg ümberõppeks. Olulisel kohal on naaberriikidega võrreldes konkurentsivõimeline palk.

Lootes langusaastad üle elada igasuguste abirahade ja toetustega viib meie majanduse vähearenenud riikide tasemele.