Karol Kallas: Surmaäri suurhaiglas

Kaotasin mõni kuu tagasi lähedase inimese. Emotsionaalselt niigi raske aeg ei ole kindlasti parim hetk mõne au- ja häbitunde kaotanud ärimehega surnukehaga seotud protseduuride üle jageleda, kuid paraku olin selleks sunnitud.

Suurhaigla õed ja arstid olid kadunukese viimastel päevadel oma võimaluste piires igati abivalmis ja toetavad. Kuid see õudus, mis kaasnes surnukeha haiglast kättesaamisega, tõi minu jaoks eredalt välja sotsiaalsüsteemi inimvaenulikuma osa.

Mu lähedane suri pühapäeva varahommikul. Helistas valvearst, kes kutsus esmaspäeva hommikul vormistama arstliku surmatunnistust. Olin esmaspäeva hommikul kohal. Pärast pikka otsimist leidsin ennast õige, aga paraku suletud ukse taga. Uksel oli telefoninumber, millel helistades sai kutsuda meditsiinilisi surmatunnistusi väljastava haiglaametniku. Kohe samas koridorisektsioonis oli aga pärani avatud matusebüroo uks.

Kui ma haiglaametnikku ootasin, pöördus matusebüroo juht minu poole: „Nädalavahetusel suri 11 inimest, tööd on nii palju, tule siis kohe minu juurest läbi, jõuame ka sulle asja ära vormistada.“

Peale kirjaoskuse olen elu jooksul omandanud ka hauasammaste valmistamise oskuse. Olen nimetatud büroogagi kokku puutunud ning nii oma kui ka tuttavate kunagiste ebameeldivate kogemuste tõttu ei soovinud ma selle teeneid kasutada. Eeldan, et mul võiks oma elu ühel kurvemal hetkel olla vabadus valida, millise firma teeneid tarvitada, kuid nimetatud haigla juhtkond oli paraku otsustanud teisiti.

Kui saabus meditsiinilise surmatunnistuse väljakirjutaja, siis kargas matusebüroo juht samuti luba küsimata kabinetti sisse ja hakkas — sellel ajal, kui vormistati minu lähedase surmatunnistust — ametnikuga ajama oma firma asju. Sealjuures veelkord mainides, et võiksin tema juurest läbi astuda.

Püüdsin mehest mitte välja teha ja palusin näha kedagi haigla surnukuurist. Tuli kena ja viisakas vanem daam, kellega leppisime kokku, kuidas kadunukese eest hoolitseda. Matuseteenuse korraldamiseks valisin loomulikult teise firma, kuid katsumused agressiivse matusebüroo nr 1 juhiga ei olnud veel lõppenud.

Teise büroosse pöördudes ilmnes nimelt, et haigla külmkamber on välja renditud tollele matusebüroole nr 1. Järelikult oli haigla juhtkond otsustanud, et kui inimene haiglas sureb, siis on ta hoobilt kohe selle matusebüroo klient. Piltlikult väljendudes visatakse surnukeha koos niigi kannatada saanud omaste tunnetega kindlate äriinimeste lõugade vahele.

Kuna mulle meenusid kõnealuse haigla valmimisega kaasas käinud suured poliitilised lubadused, siis tekkis mul küsimus, kui palju riigieelarve rahaga valminud haigla külmkambri eest renti saab. Haigla juhtkonnale suunatud küsimuste peale teatas haigla pressiesindaja, et haigla on eraõiguslik juriidiline isik, mille tegevuse eesmärk on tervishoiuteenuste osutamine. Eraõigusele viidates anti sisuliselt teada, et nad ei pea sellisele küsimusele vastama ega kavatsegi seda teha.

Ometi tundub, et nii delikaatse teema puhul nagu surm peaks osutatava tavanditeenuse suhtes olema võimalik mingisugunegi kvaliteedikontroll. Vähemalt haigla ruumes võiks inimene olla küünilise ärimaailma eest kaitstud. Kuna see nii ei ole, siis on põhjust arvata, et tegemist on küllaltki kasumliku äriga, mille nimel ollakse valmis inimtundeid jalge alla tallama.

Püüdsin kättesaadavatele andmetele tuginedes välja arvutada, kui suur nimetatud haigla külmkambri käive võiks olla. Haigla asukohalinnas suri 2006. aastal 568 inimest. Kui palju neist jõuab sinna külmkambrisse, ei oska ma arvata. Näen endale esitatud arvelt ainult seda, et üks päev külmkambris maksab 450 krooni, millele tuleb juurde tasu lisateenuste eest.

Teada on ka see, et mõlemad selles linnas asuvad suuremad külmkambrid on nimetatud firma hallata. Seega sai minust kõigist püüdlustest hoolimata ikkagi vastu tahtmist selle firma klient ja nimetatud firma teenis minu käest üle 2000 krooni. Korrutades selle summa eespool toodud surnute arvuga, saab aimu selles äris liikuvate summade suurusest. Lisagem veel, et külmkambriteenus moodustab ärasaatmiskuludest ühe neljandiku.

Selline süsteem võiks isegi töötada hästi, kui kõik protsessi osalised oleksid oma ülesannete kõrgusel. Kui aga üks lüli on mäda, siis suurenevad paratamatul leinava inimese kannatused. Haiglat ei paista aga vähimalgi määral huvitavat, missugust „empaatiat“ näitavad üles tema katuse all äri ajava firma esindajad.