Kiri: Joodiku pihtimus
Tõstan pea, mind haarab kohutav iiveldus, kargan oma värisevatel jalgadel püsti, et jõuda esimese prügikasti või kraanikausini. Öögin, öögin umbes kümme minutit, see toob veidi kergendust. Siis püüan oma paistes ja valutavate silmadega ümbrust tabada, käed meeletult värisemas, kogu keha värisemas, katsun voodisse tagasi komberdada.
Nii, tekk kurguni, külm on, kuigi higistan. Telekas lahti, kell on veel vähe õnneks, selle päeva saated pole veel alanud, näitab eilseid kordusi. Koban käega voodi taha — on! On veel poolik kaheliitrine õllepudel eelmisest õhtust alles. Selle jätsin meelega hommikuks.
Käed värisevad, oksendan
Keeran korgi lahti ja võtan ettevaatliku sõõmu, vastik maitse, aga tean, et varsti läheb enesetunne veidi paremaks. Süütan sigareti ja võtan veel ühe lonksu, käed värisevad ikka veel jubedalt, kõrvus kohiseb ja ikka veel on jubedaid tundeid, mida ei oskagi kirjeldada. Telekast tuleb mingi välismaakeelne sari, teksti ei jaksa lugeda, otsin kanalit, kus räägitakse eesti keeles, leiangi õnneks ühe. Kuigi see on miski naistele mõeldud saade, kus räägitakse, kuidas saada ilusamaks ja tublimaks, jätan siiski selle, eestikeelne ikkagi.
Nii, pool eile jäetud peaparandusest on joodud, umbes kümme suitsu on tehtud ja see vastik saadegi sai vahepeal õnneks läbi. Kätevärin hakkab vaikselt järele jääma, katsun pead kergitada, ok, võib vist lõpuks kusele minna.
Hambaid pestes saabub uus iiveldushoog ja pool sellest õllest, mis sisse sai valatud, tuleb pahinal tagasi. Aga mis sellest mõtlen, midagi jõudis ehk juba verre ka imenduda.
Kell on kaheksa saamas, vaatan pudelit, see on peaaegu tühi, aga pole hullu, kohe tehakse poed lahti. Loobun läbihigistatud tekist-padjast ja panen riidesse, ikka veel ei taha, et päev algab — appi.
Kell on üksteist, panen arvuti tööle, vaatan e-posti, uh, õnneks uusi tööülesandeid ei ole veel saadetud. „Õnneks“ olen suutnud omale koduse töö sebida, muidu oleks juba ammu lahti lastud. Vaatan üle, mis eelmisel päeval valmis tegin ja ära saatsin — polegi kõige hullem, ju ma siis ikka mingi aja olin enam-vähem teadvusel.
Kell on kaks päeval — see on kellaaeg, kui tunnen end päeva jooksul kõige paremini. Vaikselt hakkan mõtlema, kas ehk peaks midagi sööma, kuid viskan selle mõtte siiski jälestusega kõrvale, jõuab veel. Lähen hoopis uuesti poodi, et ka õhtul miskit rüübata oleks ja järgmiseks hommikuks kindlasti miskit alles jääks, ära seda unusta, tuletan enesele meelde.
Kaheliitrine hakkab otsa saama
Kell on kolm. No olgu siis, teen veel veidi tööd, sest raha hakkab otsa saama ja muidu peab jälle sellele mõtlema hakkama, millise sõbra käest pole juba ammu laenanud, seda ka ei tahaks. Ja ausalt öeldes polegi ju enam enesetundel ka niiväga hullu midagi.
Kell on viis, uh, „tööpäev“ läbi, soojendan veidi eelmise päeva suppi ja söön „hommikust“. Sätin end jälle horisontaali, lootes, et keegi enam ei helista, ah, lülitan telefoni parem välja, meilist ju ka näha, kui keegi mind väga taga ajab.
Mõnikord joon ennast päeval magama, sest siis kaovad mõneks tunniks kõik hirmud ja mured, kuid täna mitte.
Esimene kaheliitrine hakkab otsa saama, vaatan kella — seitse, ok, arvestan, et koos varahommikuga on kuus õlut joodud. Normaalne, vahest on selleks ajaks juba kaheksa või kümme, mõne võib veel täna endale lubada. Korgin uue noti lahti ja hakkan õhtuseid saateid vaatama. Enesetunne on nii ja naa, päris täis veel ei ole, aga väga sitt ka enam mitte. Püüan ennast tasakaalus hoida, kuigi tahaks, et natu-natuke parem oleks, võtan lonksu, hakkas parem küll, tunnen veidi rõõmu selle üle.
On südaöö, saated telekas saavad vaikselt läbi, mõned mõttetud seriaalid veel tulevad. See on aeg, kui tunnen end öösel kõige paremini. Nüüd ei sega mind kindlasti enam miski ega keegi, ma ei tunne enam hirmu mitte millegi ega kellegi ees.
Kolin arvutisse tagasi, kuhugi jutukasse, see on väga hea meelelahutus, siin võib esineda ükskõik kellena, ajada ükskõik millist pada ja …ah, tead isegi. Täna jookseb jutt hästi, naised soovivad kohtuda, mina ajan miskit pada, põiklen, et tööd palju, juba kinni või olen võõras linnas või üleüldse võõral maal. Seda enam tahavad kohtuda. Tunnen ennast hästi, kuigi tean, et tegelikult pole asi minus. Teaksid nad vaid, kellega tegelikult tegu. Võtan selle peale.
Kell on kolm öösel, ajapikku on suurem osa rahvast magama kobinud, järel veel mõned tibideks maskeerunud perverdid ja mõned noored jobud, kes kambakesi arvuti taga koos on terve õhtu „vaimukaid nalju“ ja roppusi pildunud. Igav hakkab, aga uni ei taha veel tulla. Panen siiski arvuti kinni, kobin teki alla ja võtan unerohuks ühe suurema lonksu või pigem kaks.
Vaikselt hakkab tagasi tulema hirm. Mis homsest saab? Millal tagasi maksan?
Ärkan kraavis, pooleldi külmunud
Ärkan kraavis, märg oli ja väga külm, ikkagi november. Aga kus ma asun ja miks? Kus asub see kraav, mis oli mu voodiks? Tõusen püsti, sulejope tilgub veest, osa veest väljas olnud kehaosi on jääks külmunud. Kargan kohapeal, et sooja saada, peas tagumas võimas basstrumm.
Ok, kui siin, siis siin, peab midagi ette võtma, valin huupi suuna ja hakkan mööda väikest tänavat allapoole liikuma. On vist vara veel, inimesi vähe liikvel. Nüüd näen merd ja sean sammud sinnapoole. On küll udune, kuid silm seletab siiski, et see, mida ma näen üle vee, on Tallinna siluett, no selline nagu plekist kilukarpidel. Tallinn sealpool merd? Järelikult olen ma Viimsis! Aga mina elan ju Mustamäel! Mida ma siin teen? Kuidas siia sain?
Ma ei tea Viimsi kandist suurt midagi, pole iial siin käinud, või tegelikult olen, aga ainult läbi sõitnud. Aga mis transpordiga linna saab, pole aimugi. Olen umbes pool tundi Pirita poole jalutanud, aga igatahes näha pole veel mitte ühtki bussi. Hääletan autosid — mõttetu tegevus, kes see loll tahab oma autosse läbimärga ja sitast tilkuvat tüüpi, kellel „juba eemalt näha, et pikk öö selja taga“.
Aega mõtteid koguda igatahes on, vaikselt hakkab meenuma üks kesklinna baar, kus sai sõpradega lõbusalt aega veedetud. Tuleb meelde, kuidas õhtu veeredes sai ära joodud konjakist julgust kogutud ja lõpuks kogu baarirahvast üht karaokelaulu lõuates kaasa lõugama meelitatud. Meenub ka see, kuidas lõpuks mu pingutused vilja kandsid ja baari poolt auhinnaks pudel šampust meie lauda toimetati. Ilmselt polnud see siiski auhind, vaid mõeldud pigem selleks, et me kiiremini ära kustuks.
Võõrastega “kuumas kohas”
Oli, kuidas oli, aga igatahes mina nii kergelt juba ei kustunud, alla kahekümneaastase kohta kannan ma erakordselt hästi. Või olin eelnevalt miskit rasvast söönud, enam ei mäleta. Igatahes kui tuled süüdati, muusika vaikseks keerati ja kalleid külalisi minekule ärgitati, olin mina ainuke oma seltskonnast, kes otsustas veel edasi seigelda. Öösel uue seltsi leidmisega keset vanalinna pole kunagi probleemi olnud.
Vahepealset ei mäleta, aga korraga istusin mingis taksos koos võõraste inimestega ja minu kaasa võetud šampusepudel, kuhu oli sisse valatud ka kõik laualt leitud alles olnud konjak, käis käest kätte. Jututeema oli, et Viimsis avati just üks uus kuum koht. Ok, mulle sobis.
Vahepealset jälle ei mäleta. Igatahes sinna uude “kuuma kohta“ me ilmselt jõudsime, sest mingi hetk olin ma seal sees ja tuiasin ringi, otsides nii vanu kui oma uusi sõpru. Ei leidnud.
Viimane, mida mäletan, aga on see, kuidas ma kottpimedas mööda võsa ja põõsaid mingite tüüpide eest ära jooksin, kes mulle tappa tahtsid anda. Või siis ei tahtnud, aga ma kujutasin ette, et tahavad — pole õrna aimugi. No igatahes jooksin ja jooksin, kuni maapind mu alt kadus ja ma kuhugi lõpmatusse tühjusesse kukkusin, vähemalt nii mulle tundus. Arvan nüüd, et eks see oli seesama vana hea kraav, milles aovalgel ärkasin.
Hääletan meeleheitlikult kuni Piritani, niisama, et sooja saada. Olen loobunud juba selja taha vaatamisest, et mis autojuhid mu vehkimisest arvavad, kui, oh imet, jääb mu kõrval seisma tumesinine kaubikust väikebuss. Vaatan kahtlustavalt ringi ja siis veel kahtlustavamalt juhti, kes ukse avab ja uurib, kuhu minek. Ükskõik kuhu, peaasi, et minema siit. „Linna,“ vastan, „kõige paremini sobib Mustamäe.“ Sobib ka juhile, uskumatu.
Kabiinis loksudes meenutan asju, mida meenutada ei tahaks, aga miskipärast peksab pähe just neid mõtteid.
Sõpruse puiesteel seisma jäädes küsin juhilt, et kas ma ka võlgnen midagi, teades ise tegelikult, et mu taskud on sama tühjad nagu mu peagi. Juht vaatab mind pikalt ja mõtlikult ja vastab: „Hetkel võlgned vaid iseendale.“ Ei tea, kas suudan seda kunagi ka ära maksta või jõuan ennast enne surnuks juua?
Kuidas spordi tegemine jooma paneb
Kevad, päike soojendab juba, rohi hakkab roheliseks minema ja puud lehte. Meel on hea ja hing hõiskab nagu ikka kevaditi. Seda enam, et ees ootab selle suve avaüritus, suur jalgrattamatk: kolm päeva täis kõva sporti, mõnusat seltskonda, uusi tutvusi ja muidu toredat olemist.
Esimesed lahjemad joogid tehakse juba „starti“ sõites, kuue ja üheksa vahel hommikul, tuju on laes. Päeva jooksul ilm soojeneb ja riided vähenevad. Mida edasi, seda ilusamaks ja paljamaks lähevad tibid, või on see vastupidi. Esimene päev läheneb lõpule, õhtu on elevust paksult täis, kõik suhtlevad vabalt ja on muidu õnnelikud.
Hommik äratab veel kevadise külmaga, kell saab alles viis, kui end telgist välja ajan ja lõkke äärde lohistan, kuhu on veel mõned inimesed juba sooja saama kogunenud. Ajame juttu, muljetame eelmisest päevast ja õhtust, aga mul on ikka veel veidi külm.
Hiilin telki tagasi, otsin segamini paisatud matkaatribuutikast viskipudelit, mäletan, et midagi ju jäi veel eelmisest õhtust järele. Leidsin, õigus, pudeli põhjas on päris mitu lonksu „soojarohtu“. Lahendan need üksinda ära, see äratab kenasti üles ja ilm muutub ka kohe paari kraadi võrra soojemaks.
Ajapikku hakkab laagripaik aina rohkem sumisema ja uue päeva teekond võib peagi alata. Enamik on veel veidi eelmisest päevast kurnatud ning jalad ja kannikad ei taha veel korralikult oma ülesandeid täita.
Seda suurem on rõõm esimesest peatusest poe juures, mis trassile ette jääb. Pood tehakse kiirelt lagedaks, kes ostab jäätist, kes konserve ja leiba, kes õlut. Meie seltskond jääb õllesõbraks, igaks juhuks võetakse ka üks viin teele kaasa, sest ei ole ju teada, millal jälle poepeatus tuleb, ja ega õllekoormaga pole kerge sõita.
Sellal kui päike juba kõrgel, aga kellaaeg pole mõnele linnapreilile veel ärkamiseks päris sobilik, korgime meie juba oma esimese kangema käraka lahti ja tunneme elust rõõmu. Nii see päev veereb, sõna otseses mõttes.
Õhtu on jälle tore või veelgi toredam kui eelmine. Aga kolmanda päeva hommik küll enam mitte. Halb on sõna otseses mõttes, ei tea, kas suurest füüsilisest koormusest või eelnevatel päevadel ärajoodud alkoholikogustest. Sunnin ennast mõtlema, et ju ta ikka füüsilisest väsimusest on. Aga ega oma sisemist mina ära ei peta. Veidi aega vaidleme omavahel, kuid lõpuks pean ikkagi tema võitu tunnistama. Jah, eile sai ikka veidi liiga palju kangemat kraami tarvitatud.
Aga veel üks raske päev on ju ees ja midagi peab kiiresti ette võtma, et see õnnelikult lõpule viia. Rooman telgist välja ja leian laagriplatsilt pooliku plastikust siidripudeli, mis ehk ööpimeduses pole kellelegi silma või jala alla jäänud. Pudel on päikese käes rõõmsalt soojaks läinud ja kihisevast materjalist polnud enam haisugi. Vastik maitse on sellisel lägal, aga sunnin ennast seda jooma. Mõni paistes silmadega pea tungib veel kuskilt telgiuksest välja ja küsib ka lonksu, meel läheb kohe rõõmsamaks, et ei olegi ainuke, keda „väsimus“ kimbutab. Ja pole sel kraamil lõpuks häda midagi.
Sõit tagasi koju möödub peamiselt vaikuses, kõik on väsinud ja tähtsamad jutud on ka ju juba eelnevatel päevadel ära räägitud.
Kodus! Lõpuks ometi, jaheda duši all on ülihea ja naha all suriseb mõnusalt. Pea on veel veidi paks, aga paari külma õllega läheb seegi üle.
Ärkan haiglas
Ärkan haiglas. Mis ma siin teen? Arstid sebivad valgetes kitlites asjalikult ringi ja üks tuleb uurima, et kas ma tean ikka, kus asun. No tean ikka, aga miks?
Mälu hakkab pikkamööda tööle ja meelde tuleb üks vahva jalgrattamatk, mis toimus umbes kaks kuud tagasi. Sellele järgnev aeg ehk siis umbes pool ilusast ja kuumast suvest olin istunud kodus, jahedas ja hämaras toas ja parandanud matkajärgset raskevõitu pead.
Tippspordi saavutused on ikka raske treeningu tulemused. Jaah.
Kuidas ma surra otsustasin
Olin jälle joonud umbes kuu aega järjest. Joomine tähendab minu mõistes ikka joomist, mitte seda, et teed pudeli õlut või kaks või kolm õhtuti telekat vaadates. Seda ma tegin niigi neli-viis aastat järjest, ühtegi päeva ei läinud kerge kraadita kaduma. Niisiis olin jälle pikemalt joonud, see tähendab hommikul alustamist ja õhtul, õigemini öösel, lõpetamist.
Sellisel puhul jõuad mõnel ööl sellisesse staadiumisse, kus sa hakkad miskipärast iseennast haletsema. Et oled halb poeg oma emale, halb peremees oma koerale ja üleüldse ei sobi sa sellesse puhtasse ümbritsevasse maailma. Üldse on kõik ainult must ja valge ja sina kuulud loomulikult sellesse musta.
Nii on aga kerged pähe tulema igasugused imelikud mõtted: miks ma üleüldse siin kõigile tülinaks ja jalus olen. No mul käis ka ikka mõnigi kord selline mõte peast läbi. Kõige puhtam enesetapuviis tundus siis laevalt merre hüpata. Öösel.
Kuni ükskord uduse peaga saigi nn hüvastijätukiri kirjutatud. Kuigi, kui ma hiljem ise lugesin, siis oli kiri väga ebaselgete: et keegi saab kõik mu vara endale või midagi sellist. Kuigi mis asju ja vara mul ikka nii väga oli. Raha, maja, suvilat nagunii ei olnud, mõned kasutatud tehnikajupid, mõni pliiats ja paber.
No igatahes olin siis südame rindu võtnud, et nüüd lõikan veenid läbi, see ka ju lihtne moodus, telekast olin näinud. Tegin kõik ettevalmistused ära — koristasin toa, panin küünla põlema, lemmikmuusika vaikselt taustaks järelehüüet mängima, isegi suure saunalina keerasin ilusti kokku ja panin käe alla, et keegi pärast minu järel koristama ei peaks.
Siis võtsin hoogu ja tõmbasin kiiresti ja kõvasti noaga üle randme.
Aga imelik on see, et nuga libises lihtsalt üle mu käe, nagu oleksin lusikat kasutanud, absoluutselt mittemingisugust jälge ei jäänud. Tean, et tera oli allpool, ja ma tõmbasin ikka jõuga. Uuesti katsetada ei julgenud ja hiljem pole ka enam tegelikult selliseid mõtteid pähe tulnud.
Aga huvitav ikkagi, kes või mis mind toll korral takistas? Või miks?
