Mart Helme: Stiilipidu Kremlis
Samas peame isikuvahetust kaptenisillal vaatlema ka paratamatult kui ühe perioodi lõppu riigi ajaloos. Mis sellest, et põhimõtteliselt on enamik analüütikuid ühel meelel, et needsamad eriteenistuslik-oligarhilised jõud, mis tõid riigitüüri juurde Vladimir Putini ja seisid tema selja taga Boriss Jeltsini viimastest valitsemisaastatest alates, jäävad Venemaa kurssi suunama ka Medvedjevi ajal.
Õigupoolest võimegi siin välja joonistada ühe praeguste valimistega seotud kõige olulisema punase joone: stabiilsuse ja järjepidevuse kui taotluse omaette. Ning see ulatub selgelt tagasi Putini-eelsesse aega, kui pärast 1996. aasta presidendivalimisi ja sellega seoses oligarhe halvanud hirm kommunistide võimuletõusu ning nende poolt potentsiaalselt läbi viidava uue (vältimatult kataklüsme kaasa toova) võimu ning vara ümberjagamise ees sundis Jeltsini ajal välja kujunenud eliiti ja praktiliselt ainsana nõukogude ajast terviklikud struktuurid säilitanud julgeolekuorganeid otsima teid ja isikuid võimu stabiilseks siirdamiseks.
Praegune Monomahhi mütsi vabatahtlik üleandmine Putinilt Medvedjevile on 2000. aastal Putini presidendiks valimisega vormistatud protsessi jätk. Ning stabiilsus — nii majanduslik, poliitiline kui sotsiaalne — on siin võtmesõnadeks, mida äraarvamatule demokraatiale ja segadust külvavatele kodanikuvabadustele mitte mingi hinna eest ohvriks tuua ei taheta.
Just hirm valimiste — aga täpsemalt pseudovalimiste paljastamisega — seotud värviliste revolutsioonide ees oli ka üheks põhjuseks, miks aastavahetusel kõige karmimal moel välismaist päritolu ühiskondlikud organisatsioonid, teiste seas ka Briti Nõukogu, Venemaal keelustati. Parem karta kui kahetseda. Pealegi, väike tervendav tüli Suurbritanniaga on valimiskampaanias, mis niigi rõhub ksenofoobsele “patriotismile”, vägagi kasulik. Näitab valitsejaid valijatele julge ja resoluutsena ja demonstreerib, et need ei lase suurvene uhkusel lääne kaupmeeste seekleid täis kukrute ees kummardada.
Et liberaalsusest pehkinud lääneriigid Venemaa esimese sõrmeviibutuse peale kohale tõttavad, et jälle ära leppida, pole Moskvale mingiks uudiseks. Niisiis: tuld mandunud lääne pihta! Kõigepealt anname peksa, seejärel — kui tuju tuleb — anname andeks.
Andeksandmiseks ja uue sõpruse sobitamiseks pakub vahetus kaptenisillal aga lausa ideaalset võimalust. Muidugi ei juhtu see kohe. Kuid liberaali mainega mehe seadmine riigi etteotsa on igal juhul nutikas samm, mis annab Venemaale senisest märksa avarama mänguruumi.
Seda mänguruumi on Venemaal aga väga vaja. Sest vaatamata propaganda poolt loodud pildile Putini enneolematutest edusammudest on tegelikkus seal endiselt nukker. Keskmiselt seitsme protsendise aastakasvuga majandusareng jätab Venemaa üsna kahvatule tasemele, võrreldes naftat ja sellest teenitud dollareid mitte omavate Ukraina ja Balti riikidega, naftarikastest Aserbaidžaanist ja Kasahstanist kõnelemata — et võrrelda vaid võrreldavat ehk mõningaid endiseid liiduvabariike.
Mitte kusagile pole naftadollarite uputus viinud Venemaad ka reinvesteeringute osas uute maardlate kasutuselevõtmiseks, absoluutselt amortiseerunud infrastruktuuri uuendamisest rääkimata. Ka sotsiaalsfääris pole oma “võimsuse taastanud” ja ennast enesekindlalt tundval Putini Venemaal eriti paljuga just kiidelda. Suurim saavutus on palkade ja pensionite enam-vähem regulaarne väljamaksmine. Tervishoid ja sotsiaalne infrastruktuur tervikuna on aga endiselt armetul tasemel. Pealegi sööb inimeste sissetulekuid kiire inflatsioon.
Suur bluff on ka Venemaa sõjalise võimsuse värvikas demonstreerimine vene sõjalaevade taassaatmisega maailmameredele, vene lennukite patrull-lendude uuendamise ning vaakumpommi lõhkamisega. Tegelikkuses on kaheksakümmend protsenti Vene armee kasutuses olevast relvastusest sisuliselt juba vanaraud, mis püsib kasutusel veel vaid tänu ekspuatatsioonitärminite lõpmatule pikendamisele ja remontimisele. (Täpsemalt soovitan vene armee olukorraga siinkohal tutvuda Vladimir Juškini vastavasisulises artiklis ajakirjas “Maailma vaade” 3/2007).
Venemaa ähvardusvõime on tegelikult juba aastaid püsinud üksnes tuumaarsenalile toetuvana, kuid jätkuva alafinantseerimise ja spetsialistide kollektiivse pensioneerumise tõttu kaotab Venemaa lähema kümnendi jooksul sellegi võime. USA-le kujutab Venemaa endast marginaalset ohtu juba praegu, tosina aasta pärast ei kujuta Venemaa sõjalises plaanis endast arvestatavat ohtu aga enam isegi Eestile — eeldusel muidugi, et NATO-sse kuuluv Eesti oma kaitsevõime ülesehitamisel tõsiseid ponnistusi teeb.
Kujunenud olukorras pole imeks panna, et Venemaa enda maksmapanekuks kasutab järjest jõhkramalt kaht alles jäänud ja siiani efektiivselt töötavat hooba: tooret ja eriteenistusi. Vältimatult jäävad need Venemaa peamisteks instrumentideks ka Kremlis toimuva vahtkonnavahetuse järel.
Muutuda võib — ja tõenäoliselt muutubki — üksnes stiil. Putinlikud kasarmunaljad liberaal Medvedevile ei sobi. Tema silmadesse toovad naeru pigem tudengianekdoodid. Aga üldiselt on silmad nii Putinil kui Medvedjevil samasugused kui Leninil — dobrõje, dobrõje. Ja see räägib järjepidevusest.
