Mart Helme: Venemaa käitub nagu teismeline
Avalik kiri Vene Föderatsiooni suursaadikule Eestis, hr Nikolai Uspenskile
Teie ekstsellents, lugesin suure huviga Teie 11. veebruaril 2008 Eesti Päevalehes avaldatud intervjuud ja tahan Teid nii enda kui — usun, et võin seda siinkohal lubada — ka paljude teiste lugejate poolt selle eest tänada.
Kahjuks ei saa ma Eesti-Vene suhete asjatundjana nõustuda paljude seisukohtadega, mis te oma intervjuus esitate, ja see ajendaski mind käesolevat kirja kirjutama.
Jätan siinkohal kõrvale laiemad rahvusvahelised aspektid, mida intervjuus puudutatakse — president Vladimir Putini Müncheni kõne, Venemaa moratoorium tavarelvastuse lepingule, Vene pommituslennukite patrull-lennud jne — ja keskendun konkreetselt meie riikide ja rahvaste vahelistele suhetele.
Intervjuu alguses mainite, et maailmas on rohkem kui üks tsivilisatsioon ja et teisi austamata ei saa nõuda austust ka iseenda vastu.
Olen teiega täiesti nõus. Ka USA politoloogi Samuel P. Huntingtoni praeguseks juba klassikaks muutunud “Tsivilisatsioonide kokkupõrge” tegeleb just eri kultuuride, nende kooskõlade ja antagonismide teemaga. Ning kui te Huntingtoni teoses esitatut pisut meelde tuletate, siis toob ta selles välja tõsiasja, et ortodoksi tsivilisatsiooni (meie mõistes siis Venemaa) ja lääne ehk ladina tsivilisatsioonide vaheline piir kulgeb piki Narva jõge ja Peipsi-Pihkva järve.
Siit ka tõdemus, mida argitasandil kogeme iga päev ja iga tund, nii suurtes kui väikestes asjades: nimelt et Eesti ja Venemaa kuuluvad erinevatesse kultuuriruumidesse ja et kahepoolsetes suhetes tuleb sellega arvestada — mitte üksnes Eestil, vaid ka Venemaal. Kahjuks kogeme aga pidevalt, kuidas selleski vähese dialoogis, mis meie riikide vahel eksisteerib, püüab Vene pool meile peale suruda väärtushinnanguid ja ajalootõlgendusi, mis ei ole meile vastuvõetavad. Ja mis suunavad suhted tupikteele.
Ma usun, härra suursaadik, et Teiegi olete oma Eestis veedetud aja jooksul jõudnud selles veenduda, ning püüate sellest tulenevaid järeldusi selgitada ka oma riigi juhtkonnale Moskvas. Lõppude lõpuks on see muu hulgas ka Teie otsene töökohustus.
Ent veel — austusest. President Putini Müncheni kõnel pikemalt peatumata tahan siiski välja öelda oma arvamuse nii selle kõne kui kogu Venemaa poolt viimasel paaril aastal viljeletud agressiivse retoorika ja provokatiivse käitumise kohta rahvusvahelisel areenil. Minu sügava veendumuse kohaselt ei näita see mitte Venemaa naftadollarite toel kasvavat tugevust ja enesekindlust, vaid vastupidi, Venemaa jätkuvat nõrkust ja ebakindlust.
Tegelikult on Venemaa praegune käitumine võrreldav kasvuraskustes puberteetiku käitumisega, kes püüab iga hinna eest, kas või sigadusi tehes, tõmmata endale teiste tähelepanu ja sundida neid endaga arvestama. Me kõik teame, kui ebakonstruktiivne see on, ja teame ka, et pikka aega nii käituv teismeline langeb vältimatult teiste põlu alla ja saab karistada. Härra suursaadik, palun selgitage sedagi elementaarset tõsiasja oma juhtkonnale Moskvas.
Praegu tundub Teie (ja Venemaa juhtkonna) käsitlus vastastikusest austusest mulle ühesuunalise tänavana, kus austama peab üksnes Venemaad. Venemaa ise on endale aga teiste austamise suhtes reserveerinud valikulise positsiooni: tahan, austan, ei taha, ei austa.
Just seda näeme ka suhtumises Eestisse. Venemaa on selgelt asunud positsioonile, kus lugupidav suhtumine väikeriikidesse näib käivat tema au pihta. Ainult absoluutse lugupidamise puudumisega Teie praeguse asukohamaa vastu saab muu hulgas selgitada Teie arvamusavaldust, nagu oleks see, mida Te möödunud aasta aprillisündmustest nägite Venemaa keskmeedias, tehtud objektiivselt!
Vabandage, kuid niisugust väidet esitades seate Te täiel määral kahtluse alla oma kompetentsuse! Siinkohal lubage endale meelde tuletada ka kõige elementaarsemat tõde, mis kehtib nii inim- kui rahvusvahelistes suhetes: lugupidamist ei saa nõuda, lugupidamine tuleb ära teenida. Venemaal, tunnistagem, on sellega kahjuks raskusi.
Mõni sõna ka aprillisündmustest. Ma ei taha siinkohal puudutada Teie poolt juhitava saatkonna rolli toimunus — Te teate sellest kõigest loomulikult palju rohkem kui mina.
Tahan kommenteerida üksnes Teie sõnu, et pronksiööd instseneerisid, nagu Te ütlete, “kitsad huvid, mis aga puudutasid paljude inimeste sügavaid tundeid. See solvas neid. Nende õiglustunnet ja austust oma isade, kodumaa ja ajaloo vastu”.
Jõuame tegelikult tagasi vastastikuse austuse küsimuse juurde. Kas Teil, härra suursaadik, pole kunagi pähe tulnud mõtet, et sügavad tunded on ka eestlastel? Ja et nende õiglustunnet ja austust oma isade, kodumaa ja ajaloo vastu solvas selle mälestusmärgi asumine Tallinna südames? Veel enam aga need üha agressiivsemaks ja impeeriumimeelsemaks muutuvad (ja Vene Föderatsiooni saatkonna osalusel) toimuvad Eesti-vastased meeleavaldused, mis seal aastast aastasse toimusid?
Kui Te arvate, et vapraid isasid on üksnes venelastel, siis eksite. Ka minu isa kuulus väga vaprate meeste hulka, nende 70 000 eesti mehe hulka, kes juba 1941. aastal nõukogude okupatsiooni vastu relva haarasid ja kes 1944. aastal veel kaheteistkümnendal tunnil Narva all uue pealetungiva punaokupatsiooni vastu kaitselahinguid pidasid. Ta kuulus nende meeste hulka, kes jätkasid vastupanu veel pärast sedagi, kui meie “liitlased” sakslased, kelle mundris ja relvadega eesti patrioodid sõdima pidid, kergelt relvastatud eesti üksused ilma raskerelvade ja lennuväe toetuseta üksi ja ette teatamata rindele maha jätsid.
Patriotism, ajalooline mälu ja uhkus isegi kaotatud kuid ometi julgelt antud lahingute pärast pole omane üksnes suurrahvastele. Tegelikult — ja see võib olla Teile uudiseks — ei võitnudki nõukogude sõdur 1944. aastal Narva lahingut, selle võitis eesti sõdur, kes oli sunnitud taanduma üksnes selle pärast, et rinne lõuna poolt läbi murti.
Ja ometi olen peegelpildis Teiega nõus: “Kui solvata suure enamuse tundeid, siis tuleb olla valmis tagajärgedele otsa vaatama.” Võin Teile kinnitada, et Venemaa ja paljude venelaste käitumine pronksmehe kontekstis solvas eestlasi kaugelt rohkem kui venelasi, ehkki Teil on sellest suurrahvuse esindajana ilmselt võimatu aru saada.
Ent küsigem: mis olid üleüldse kõigi nende pronkssõduri “kaitseks” korraldatud aktsioonide tegelikud tagajärjed?
Väga lihtsad. Ja Venemaale väga negatiivsed: Venemaa autoriteet nii Eestis kui rahvusvaheliselt sai tugevasti kannatada, kõikuma lõi usk Venemaasse kui usaldusväärsesse ja ettearvatavasse partnerisse; aga ka venelastesse kui tsiviliseeritud ning oma asukohamaa suhtes lojaalsetesse elanikesse.
Tõepoolest, nagu Te ütlete: “Tsivilisatsioone on maailmas rohkem kui üks. Ja kõigil neil on rikkalikud traditsioonid.” Kas peab maailmale aga pidevalt demonstreerima oma tsivilisatsiooni halvemaid külgi? See on küsimus, mida Te Moskvas oma ülemustega tõsiselt arutama peaksite.
Härra suursaadik! Olen aktiivselt osalenud Eesti-Vene suhete jälgimises ning kujundamises juba ligemale kakskümmend aastat. Selle aja jooksul on vahetunud terve hulk riigijuhte, valitsusi ja suursaadikuid. Paraku loen ma ka Teie poolt antud intervjuust ikka samu vanu Eestit halbades suhetes süüdistavaid klišeesid ja kohtan suhete edendamist blokeerivaid erinevate teemade omavahelisi sidumisi ning vihjeid suhete üldisele kliimale.
On aeg niisugune destruktiivne demagoogia lõpetada. Eestil on suurepärased suhted kõigi oma naabritega, välja arvatud Venemaa. Venemaal seevastu on lisaks Eestile halvad (või vähemalt keerulised) suhted eranditult kõigi oma naabritega. Kas tõesti on selleski süüdi Eesti valitsus ja mingi müstiline “halb kliima”?
Seitseteist aastat “uut” Venemaad ja taasiseseisvunud Eestit on piisavalt pikk periood, et anda meie kahepoolsetele suhetele objektiivne hinnang. See, mida me näeme, on väikese Eesti uskumatu suuremeelsus meie rahvale loendamatuid kannatusi põhjustanud Venemaa suhtes ja suure Venemaa mõistusevastaselt väiklane kius oma kunagise ohvri suhtes.
Moskvas on aeg mõista, et tema suhted Eesti (ja teiste Balti riikidega) on ülejäänud maailma silmis lakmustest, mis näitab, kui kaugele on Venemaa valmis minema oma imperialistliku minevikuga lõpparvet tehes. Siiani midagi julgustavat näha ei ole. Ja sellest on kahju. Eelkõige Venemaa enda, vene rahva pärast.
Ma usun, et südames nõustute Te minuga, härra suursaadik.
Soovin Teile isiklikult kõike paremat.
