Huvitaval kombel käivitub paljudes inimestes filosoofia suhtes juba esmasel kokkupuutel just tõrjuv „milleks“. Mina olen sellest tõrjereaktsioonist järeldanud, et filosoofias on vaatamata juttudele tema surmast siiski veel peidus säde, mis võib meie elu otsustavalt muuta. Need, kes soovivad püsida argises-asises rutiinis, tajuvad filosoofias alateadlikult ohtu. Arvan, et ei filosoofia ega ükski teine õpetus sisalda endas soomustläbistavat jõudu sääraste tõrjujate ümberpööramiseks, selleks läheb hoopis vaja karismaatilist guru, ükskõik, mida ta õpetab. Seega piirdun järgnevas mõtiskluses vastamisega avatud „milleks“-ile.

Tegelikult on küsimust „Milleks filosoofia“ aktiivselt küsitud vähemalt viimased sada aastat. Veel 19. sajandi algul istus filosoofia teaduste kuninga troonil ning kuulajate hordid ummistasid Hegeli loenguid. Täna on filosoofia positsioon moodsalt toimekates teadusasutustes nagu opakal sandil külas — armu pärast toidetakse ning vahel antakse mõni lihtsam töö teha.

Tasub meenutada, et filosoofia ei ole sugugi üheselt määratletav mõiste, seega on hädavajalik siduda küsimus „Milleks filosoofia“ küsimusega „Mis on filosoofia“. Viimast küsimust täpsustamata saab arutlusest samasugune kriitika, mille kohta ütles Piibeleht, et nemad on endale igaüks oma pisuhänna teinud ja nüüd arvustavad toda.

Juba see, et filosoofia sisaldab mitut valdkonda (nt metafüüsika, tunnetusteooria, eetika), näitab, et ühe või teise valdkonna kuulutamine filosoofia tuumaks annab meile erinevaid filosoofia määratlusi. Tegelikult on asi veelgi keerulisem, ka valdkondade piires ei valitse filosoofide seas üksmeelt filosoofia piiritlemise osas.

Järgnevalt ei propageeri ma seda filosoofia määratlust ning kasutusala, mida ma ise pooldan. Proovin hoopis anda ülevaate filosofeerimise viisidest ning nendest tulenevatest vastustest küsimusele „milleks filosoofia“.

Mõõtu annavad küsimused, mitte vastused

Märkamatult oleme juba jõudnud filosoofiasse. Filosoofia määratlemine ja tema kasutusvaldkonna piiritlemine on paradoksaalsel kombel ise filosoofilised küsimused. Kuigi üldiselt on teada, et ühtegi distsipliini ei saa määratleda distsipliini enda sees püsides, siis filosoofia puhul see reegel ei kehti.

Filosoofia on kõige üldisem mõtlemise vorm, milleni inimesed on jõudnud, ning meil pole kuskilt võtta veelgi üldisemaid tunnetuslikke vahendeid tema määratlemiseks. Filosoofia on nagu see aine, mille üks keemik olevat leiutanud ning mis pidi kõik teised ained lahustama — ainult et kus seda hoidma hakata, pärinud kolleeg.

Filosoofiat määratledes ning tema kasulikkuse üle mediteerides oleme seega parun Münchauseni olukorras: vajume soomülkasse ning keegi meile appi ei tõtta, tuleb end ise juukseidpidi välja tõsta. Ometi on selle kimbatuse üle mõtisklemine äärmiselt õpetlik ja filosoofiale omane, sest filosoofias annavad mõõtu küsimused, mitte vastused.

Loomulikult leiame filosoofia ajalukku vaadates kõigile olulistele küsimustele rohkesti erinevaid vastuseid, kuid ükski neist pole lõplik, alati leidub teisi filosoofe, kes pakuvad teistsuguseid vastuseid. Erinevad vastused filosoofilistele küsimustele ei ole mõõdetavad progressi mõõdupuu kaudu, ei saa öelda, et nt Hegeli käsitus oleva alusstruktuurist oleks veenvam Platoni omast.

Kas filosoofia on seega kasutu? Kui me arengu ja progressi mõõdupuud ainutähtsaks peame, siis küll. Aga see mõõdupuu on ise filosoofide poolt leiutatud ning tema universaalsuses saab kergesti kahelda. Kindlasti on mõnigi teist pidanud õppima filosoofiat nii, et õpetaja esitas teatud filosoofilisi seisukohti õigetena ning tegi ülejäänuid maha. Pole midagi teha — võimsad asjad tõmbavad alati fanaatikuid ligi, nii ka filosoofia.

Filosofeerida võib konstruktiivselt või destruktiivselt. Vaatleme esmalt konstruktiivset, vastuseid leida üritavat filosoofiat, jagades selle omakorda holistlikuks ja analüütiliseks.

Holistlik filosoofia üritab kogu olevat käsitleda ühtse tervikuna, mõista, kuidas „kõik on kõige läbi juhitud“ (Herakleitos). Enamasti nimetatakse selliseid katseid metafüüsiliseks. On arusaadav, et meeltest lähtudes pole võimalik kõiketeadmiseni jõuda, ükskõik kui palju vaatlusi me ei soorita. Seega usuvad metafüüsilised mõtlejad mingit kogemusülest ligipääsu olevale kui tervikule. Enamasti usutakse, et oleva terviku mõistmiseni juhib meid puhas (meeletajust rikkumata) mõistus. Holistlikus filosoofias on oluline koht intuitsioonidel, eriti tähtis on alusintuitsioon, et maailm on terviklik ja põhjuslikult toimiv, seega põhimõtteliselt tunnetatav. Metafüüsikute jaoks on kõik üks (Herakleitos).

Kui jagada metafüüsikute alusintuitsiooni, siis pole kahtlust, et filosoofia on peaaegu ainus tähtis tegevus. Kui jõuaksime lõpliku maailmaterviku mõistmiseni, poleks ka üksikprobleemide lahendamine enam mingi raskus. Tuleb siiski ütelda, et metafüüsilise tunnetuse võimalikkus on tänaseks sügavalt kaheldav. Ometi võib holistlike mõttekäikude läbitegemisel olla ka puhtalt instrumentaalne väärtus: nii õpime üldistama, asetama elus ette tulevaid probleeme laiemasse tervikusse selmet detailide kallal nokitseda. Inimesel, kes on kas või kordki tõsiselt kaasa mõtelnud metafüüsika põhiküsimusele „Mis on olev tervikuna“, peaks olema kergem mõtestada ka oma elu kui tervikut, selle asemel et hulpida üksikprobleemide mülkas (nt kuidas teenindada laenu või leida voodikaaslast).

Analüütilised filosoofid üritavad jagada probleeme võimalikult väikesteks, lahendatavateks alamprobleemideks. Nad ei üritagi mõista oleva tervikut, vaid piirduvad mõne väiksema ülesandega nagu nt moraaliterminite defineerimine, vaimust kõneleva sõnavara analüüs või sotsiaalse õigluse määratlemine. Arutluse eeldustena tunnistavad analüütilised filosoofid tavamõistuslikke, empiirilisi või loodusteaduslikke fakte.

Analüütilist mõttemalli kasutab valdav enamik moodsast eetikast, teadusfilosoofiast, vaimufilosoofiast ja poliitilisest filosoofiast. Juba nende filosoofia harude nimede järgi võib oletada, et tegemist tehakse igati asiste ja tavaelus vajalike probleemidega. Tõepoolest: vajab ju ühiskond moraalinorme üha uute tekkivate olukordade lahendamiseks (nt kloonimine, geeniteraapia, eutanaasia), samuti on vaja täpsemalt piiritleda demokraatlikus ühiskonnas olulisi väärtusi (nt õiglus).

Mõnikord jõuavad filosoofide välja pakutud lahendused ka ühiskondlikesse praktikatesse (nt eutanaasiaseadused Hollandis), kuigi oleks väär väita, nagu valitseks praktilise filosoofia küsimustes filosoofide vahel konsensus — probleem, mille üle vaidlus lõppeb, polegi enam filosoofiaprobleem. Analüütilise filosoofia tähtsaimaks reegliks on loogiliselt korrektne järeldamine.

Destruktiivse filosoofia eesmärgiks ei ole midagi väita, vaid panna meid kahtlema laialt käibivates mõttekonstruktsioonides. Näiteks peeti enne kuulsat skeptikut David Hume’i põhjuslikkust täiesti tõestatud nähtuseks, kuid nimetatud filosoof näitas, et põhjuslikkus on üksnes viis, kuidas me nähtusi tõlgendame — rangelt võttes on olemas ainult kaks ajas järgnevat sündmust, mitte tingimata põhjuslikku seost nende vahel.

Alates 20. sajandist kestab destruktiivse filosoofia kuldaeg — on ju filosoofia konstruktiivsed võimalused end paljuski ammendanud. Väga olulise kriitilise panusena moodsasse filosoofiasse tõstaksin esile skeptilisi teadusfilosoofe (nt Thomas Kuhn, Paul Feyerabend), kes näitasid, et teadust kirjeldavad ratsionaalsed ideaalid ei kattu reaalsete teaduspraktikatega.

Kuuldused filosoofia surmast on liialdatud

Mulle tundub, et kuigi tippteadus ise on täna paljugi enesekriitilisem kui 50 aasta eest, usuvad paljud siiski teaduslike teadmise kumuleeruva kasvu müüti, mis viib kõiketeadmiseni. See on mugav ja optimistlik müüt, aga destruktiivsed filosoofid kummutavad sääraseid nagu tigedad herilased.

Kas filosoofia võib sind siis õnnetuks teha? Kindlasti, kui oled seni viibinud vaid käibetõdede uimas. Küllap ei ole võimalik elada kogu aeg kõiges kaheldes, kuid vahel harva tuleks Descartes’i kombel see ebamugav töö siiski ette võtta. Elu ilma kahtlemiseta ei ole elamist väärt, väitis Sokrates. John-Stuart Milli arvates on parem olla õnnetu Sokrates kui rahulolev siga.

Ma ei kavatse väita, milline tutvustatud filosofeerimise viisidest parim on. Pigem sõltub see, millist filosoofiat keegi armastab, inimese iseloomust, nagu väitis Fichte. Ükskõik, kuidas filosofeerida, igal juhul hoiab see vaimu värske. Kindlasti tasub tutvuda Lääne filosoofia ajalooga — seda uurides panete tähele, et väga palju sellest, mis meid täna ümbritseb (nt teaduslik-tehniline tsivilisatsioon, moodne kodanikuühiskond, üldised inimõigused) tuleneb ühest või teisest filosoofia voolust. Lõpetaksin selle arutluse ühe ennustava kujundiga.

Vist Bertrand Russell väitis, et filosoofia on teaduste ja kunstide vahealaks. Sajandeid üritas filosoofia olla teaduste teadus, kuid edutult. Alates Friedrich Nietzschest on filosoofia üritanud läheneda kunstile, kuigi arglikult. Nii moodne kunst kui moodne filosoofia on paljuski lõpetanud tegelemise väliste objektidega ning pöördunud iseenda kirjeldamisse (nt kas või käesolev artiklisari filosoofia otstarbest).

Seda pööret ei tasu mõista eneseimetlusena, vaid meeleheitliku katsena kirjeldada kirjeldamatut, seda salapärast Teist, mis nii kunstniku kui filosoofi eest üha ära libiseb. Mõned filosoofid (nt Richard Rorty) on julgelt deklareerinud filosoofia ja kunsti ühtsust, teised (nt Jacques Derrida) on omaks võtnud kunsti vaba väljenduslaadi, kuid filosoofia mainstream üritab kramplikult teha teaduse nägu. Põhjus on ilmne ja proosaline: kunstnik olemine tähendab enamasti näljapajukit, teadlane olemine rasvast lobi.

Siiski on ajalugu näidanud, et suured liikumised ei takerdu administratiivsesse okastraati. Uuenev filosoofia võib olla uue, tehnokraatiast ja teadusfetišismist vabaneva kultuuri hälliks. Seega on kuuldused filosoofia surmast tugevasti liialdatud.