Ma ei oska öelda, kas minu vanemad mõtlesid selle peale, et mind hakatakse tulevases elus Volgiks kutsuma, kas Ehala vanemad mõtlesid selle peale, et nende poega hakatakse Olkuks kutsuma, veel vähem tean ma, kas vanad Sapožninid Boba peale mõtlesid, kuid oskan siiski öelda, et kui te tahate oma tütre nimeks panna Melpomene, siis on väga suur võimalus, et teda hakatakse kutsuma Mensuks. Ega ei ole ju isal meeldiv kuulata klassivendade vilistamist ja pärast akna avamist üritada vastata küsimusele, kus Mens on. Või emal telefonis aru anda, kas Mens on juba tulnud.

Seetõttu tulebki pidada põhiliseks mitte seda, mis su nimi on, vaid seda, kuidas sind hüütakse. See võib tunduda küll russismina — kak tebja zovut — kuid paraku on asjalood kord juba nõndaviisi kujunenud. Kui minu abikaasa räägib mulle mingitest Reinudest, Jaanidest või teistest Peetritest, ei saa ma tihtipeale aru, kellest siis õieti jutt käib. Subjekti täpsustamiseks peab ta alati lisama märknime, mis minu ajukäärudes ringi solgerdades õige sahtlikese leiaks.

Tahangi panna südamele tulevastele vanematele, et ärge hoolige nimepanekul muust, kui vaid sellest, mismoodi selle nime tõttu teie last kord hüüdma hakatakse. Jüri Luigele näiteks ei soovitaks ma oma lapsele nimeks panna iialgi NATO (kirjaviis muutmata), sest paratamatult hakatakse teda vaatamata soole kutsuma Natsiks, mis aga ei kõla küll eriti hästi. Samas aga soovitaksin soojalt Euroopa Liidu pooldajatel nimetada oma laps Öiruks, vastastel aga Nöiruks, sest Öirts ja Nöirts ei viitsiks ükski nende tulevane klassikaaslane välja öelda.

P.S. Ja Aadu Must võib oma poja nimeks vabalt panna enda poolt propageeritud ilusa eesti poisslapse nime Puss, kuid selgitagu mulle palun sellisel juhul ära, kuidas seda nime käänata.