Našilaste katsed asuda valveseisangusse Tõnismäel, Vene suursaadiku katsed upitada Vara vallas püsti mälestusmärki hävituspataljonlastele, Venemaa süüdistused Erna retke ja Sinimägedes võidelnud hallipäiste eesti sõdurite vastu on kõik üksikud lahingutandrid. Ent ühtekokku moodustavad nad väga murettekitava sõjakäigu.

Ja muretsemiseks pole põhjust mitte üksnes Eestil, vaid ka meie liitlastel ja sõpradel. Sest nad kõik küsivad: kuhu Venemaa sihib?

Halvaks üllatuseks on, et president Putini propagandavankri ette rakendus ka Simon Wiesenthali keskuse tegevjuht Efraim Zuroff, kes teeb eestlastele etteheiteid, et nad võtsid vastu relvad vaenlaselt number 2 selleks, et peatada vaenlane number 1. Härra Zuroff, kelle põhiülesandeks on Teise maailmasõja aegsete natsikuritegude väljaselgitamine, ei tohiks endale lubada võhiklikkust Balti riikide ajaloo suhtes.

Üle kümne aasta tagasi oli mul suursaadikuna ÜRO-s võimalus vestelda legendaarse Simon Wiesenthaliga, kellest väga kõrgele eale ja läbielatud kannatustele vaatamata kiirgas elutarkust ja südamesoojust. Temale ei valmistanud mingit raskust mõista, et eesti rahvas tegi kõik, mis võimalik, et oma vabadus tagasi võita või vähemalt ellu jääda. Simon Wiesenthalile polnud Ježovi ja Jagoda hakklihamasin sugugi mitte tundmatud mõisted. Ka polnud talle teadmata punaarmee vastuoluline roll Teises maailmasõjas.

Seetõttu on kummastav omavahel kõrvutada legendaarset Simon Wiesenthali ja tema nime kandvas keskuses töötavat Efraim Zuroffi, kes kas ei tunne ajalugu või ei taha seda tunda. Need kaks meest erinevad teineteisest nagu öö ja päev.

Härra Zuroff peaks ju järjekindluse nimel tegema etteheiteid ka Soome Vabariigile, et sel jätkus häbematust punaarmeega sõdida. Õigem olnuks kiiresti kapituleeruda!? Siis oleks Stalinil vabanenud kümneid diviise, mida saanuks kiiresti suunata läbi Poola Berliini. Kas Zuroffi meelest on peale eestlaste ka soomlased kaasvastutavad miljonite süütute tsiviilisikute massimõrva eest?

Venemaa propagandamasin on kuulutanud 1941. aasta suve Erna-retke natsismi ülistuseks. Erna-mehed tulid siiski Soomest ja mitte Saksamaalt ning nende kõige pakilisem ülesanne oli tõkestada hävituspataljonide tapatalgud ning Eesti talude süütamine. Veel on elus tunnistajaid, kes seda kõike pealt nägid — teiste hulgas tänane Kindral Laidoneri Seltsi aseesimees Ants Lindemann, kelle isa mõrvasid punaarmeelased Kautlas.

Punaarmee põgenedes heisati paljudes valdades sinimustvalged lipud ja iseseisvusaegsed vallavalitsused asusid jälle tööle. Punasest hakklihamasinast ime kombel pääsenud Eesti Vabariigi poliitilised juhid Jüri Uluotsaga eesotsas pöördusid Reichi poole palvega tunnustada Eesti iseseisvust. Muidugi oli vastus eitav ja Eestile sai peagi selgeks, et uus okupant on ühtlasi vaenlane number 2. Aga isegi Soome sõdis koos selle ebameeldiva relvavennaga, sest neid ühendas ühine vaenlane.

Efraim Zuroffil aga soovitaksin lugeda Erika Auliku mälestusteraamatut „Viru tänav ja teised”, kust muu hulgas selgub: Viru tänaval ja mujal Tallinnas töötanud või elanud juudid ei tahtnud 1941. aasta suvel okupeeritud Eestist Nõukogude Liitu sõita. Neil oli Stalini suhtes suuri eelarvamusi ja nad ütlesid proua Aulikule: „Eesti on meie kodumaa, mis meiega Eestis ikka juhtuda saab!” Ja mitmed ei sõitnudki ära. Kuid kahjuks polnud eestlased siis enam oma maa peremehed.

Ja lõpetuseks tahaksin lisada veel ühe seiga. Kui kaks aastakümmet tagasi asutati Eesti Muinsuskaitse Selts, võttis selts oma rüppe Juudi Kultuuri Seltsi. Siinne juudi kogukond rõhutas: eesti muinsuskaitsjad olid esimesed, tänu kellele üks juudi organisatsioon sai Nõukogude impeeriumis ametliku staatuse. Selle märgiks ripub mu koduseinal ühe tänukirja koopia.

Ma oletan, et selle tunnustuse annetajad tunnevad piinlikkust nende solvangute pärast, mida härra Zuroff on eestlaste ja koguni Eesti Vabariigi valitsuse pihta lennutanud. Aga ma ka tean, et enne Zuroffi oli Simon Wiesenthal.