Loomulikult ei meeldinud šovinistlike ambitsioonidega suurriigile NATO ja EL-i selgesõnaline toetus Eestile aprillimässu järel. Putin näinuks hea meelega, et väike Eesti jäetakse oma sisehädadega üksi. Propaganda- ja kübersõjaga ilmselgelt liiale läinud Venemaa ihkab arusaadavalt revanši ning Eesti ärritamiseks on hea mis tahes põhjus.

Tõsiasi, et suur osa soome-ugri rahvaid elab oma igapäevast elu Vene föderatsiooni koosseisus, ei tähenda veel, et nende vaimne identiteet oleks seotud Venemaaga ning et nende hõimlaslik üritus peaks toimuma Venemaa taktikepi all.

Tõepoolest mõjuks Eesti enesetundele väga hästi, kui kujunenud situatsioonis jätaksid Putin kutse vastu võtmata Ungari ja Soome president, meie ammused hõimurahvad ja nüüdsed partnerid Euroopa Liidus. On usutav, et mõlemad seda sammu kaaluvad ning sellekohaseid avaldusi teevad.

Iseenesest on Eestil Venemaa järjekordsest provokatsioonist rohkem võita kui kaotada — kui Eesti pool vastab targalt ja tasakaalukalt ning kui meie partnerid Euroopa Liidus näitavad Venemaale veel kord selgelt, et Eestil on arukaid ja tugevaid sõpru, kes on meiega solidaarsed kõigis “mängudes”, mis Venemaale peaksid pähe tulema.

Sest see, et Venemaa Eestiga suhteid parandada ei soovi, on siililegi selge.