Keegi poleks teadnudki, keegi poleks seda isegi mitte märganud, kui seekord poleks ajakirjandus juhtunut teemaks võtnud. Nüüd on mõne nädala jooksul olnud palju arvajaid, näpuganäitajaid, hurjutajaid ja ka kahjatsejaid. Siiski oleks rohkem vaja mõistmist ja arusaamist, ehk isegi võrdlemist ja analüüsimist. Sest ehkki iga lugu on ainulaadne, on ilmselt abiks teadmised, mida võime ammutada mujaltki kui pisikesest Eestist, ja nende abil koguni selgemini mõista siin toimuvat. Ja miks siis mitte otsida võrdlust kaugemalt, näiteks Jaapanist, mis sörgib enesetappude kurvas edetabelis varmalt 10. kohal, olles Eestist „maas” vaid paar kohta.

Kuigi Jaapan paistab meile siit kaugel asuvat, on selle kultuuriga lähemalt kokku puutunud inimesed täheldanud palju sarnaseid jooni. Need ei puuduta muidugi turistipilgule kohemaid avanevat suurlinnade sagimise pilti ja argielu kombeid, vaid pigem inimeste loomust ja elulaadi. Esile võib tuua näiteks jaapanlastelegi omast kinnist loomust ja veelgi vähemat suhtlemist perekonnaringis ning oskamatust või tahte puudust raskuste korral abi otsida.

Ka sellise kurva temaatika puhul nagu enesetapp on sotsiaalsetest ja majanduslikest aspektidest olulisem vaadelda selle nähtuse psühholoogilisi ja kultuurilisi mõjutegureid. Sestap pakungi väikese mõtiskluse Jaapani suitsiidide teemal, et selle valguses ehk avada seda veidi teistsuguse nurga alt, kui seda seni on tehtud.

Maailma riikide suitsiidide statistikat kõrvutades jääb esmalt mulje, et Jaapanit seob Eestiga üksnes suhteliselt kõrge koht selles tabelis. Pealegi räägitakse Jaapani puhul sageli n-ö enesetapukultuurist, millega meie kodumaad kuidagi seostada ei saa. Jaapanis võib nimelt eristada nn rituaalseid enesetappe, millel on pikad ajaloolised traditsioonid ja välja kujunenud range rituaal: need on seppuku (harakiri), shinjû ja obasute.

Esimene neist, seppuku, on filmide ja kirjanduse kaudu õhtumaa inimesele hästi teada kui samurai klassi rituaalne enesetapp, millega tavaliselt kaitsti enda või isanda au, aga mõnikord protestiti ebaõiglase otsuse vastu (nagu Jaapani kooliõpikuteski kirjeldatud „47 lojaalse samurai” juhtumi puhul).

Shinjû oli aga armastajapaari kaksikenesetapp, mille puhul üritati koos lahkuda sellest ilmast paremasse paika — paradiisi — ja sedasi vabaneda kohustustest (vanemate ees või võlgadest). Et kindlustada üheaegne jõudmine teispoolsusesse, sidus paar end enne kosest alla viskumist punase köiega kokku.

Kolmas rituaalsetest suitsiididest oli obasute ehk vanade inimeste minemine mägedesse surema. Selle suitsiidivormi puhul oli käibel ülisalajane ja rohkete tabudega rituaal, millest asjasse mittepuutuvad kogukonna liikmed ei tarvitsenud üldse midagi teada. Rahvapärimusest on teada obasute rituaaliga seostatud mägesid, millel arvati asuvat surnute hinged ja mida seetõttu pühaks peeti.

Need kolm rituaalsete suitsiidide liiki on tänapäevaks Jaapanist peaaegu kadunud, ehkki aeg-ajalt võib teisel kujul neidki ette tulla. Seppuku asendajana saab võtta kas või Jaapani kõrgete ametnike enesetappe, sest eesmärk on sel juhul sama — hüvitada moraalne kahju, mis on oma tegevusega tekitatud.

Shinjû vormina aga tuleb tänaseski Jaapanis ette seda, et ema ja laps või terve perekond otsustab korraga elust lahkuda. Seejuures võivad põhjused olla lausa absurdsed, nagu näiteks väljakannatamatu koduigatsus (kui abikaasa töötab teises prefektuuris). Siia alla kuuluvad ka nn kommunikatiivsed enesetapud, kus oma eluküünla kustutamisega ühele või mitmele inimesele püütakse edastada mingit olulist sõnumit, mida ei ole suudetud (ja mõnikord ei saa) öelda muul moel. Kahjuks on Jaapanis täheldatud ka siia rühma kuuluvaid sellelaadseid suitsiide, mis on sooritatud kellelegi kättemaksuks (sage muuseas koolilaste enesetappude puhul).

Meedia kajastab selliseid juhtumeid suure käraga ning ajakirjanduse rolli ei tasu muidugi alahinnata. Eriti nii suure auditooriumiga riigis, nagu seda on Jaapan. On selge, et Jaapani imitatiivsete suitsiidide taga on olnud suurel määral meedia, kes pole mitte ainult heroiseerinud vabasurma läinuid (populariseerides näiteks tuntud juhtumist loodud laulu), vaid ka lausa „reklaaminud” mitmeid suitsiidide toimumise paiku.

Eesti puhul ei ole sellist tendentsi küll märgata olnud, ajakirjandust ei saa olukorra komplitseerimises süüdistada. Samas torkab meil silma mõningane paranoilisus selle teema käsitlemisel. Jaapanlaste puhul ei ole märgata, et meedias oleks tabuteemasid, mida ei tohiks puudutada. Üsna avameelselt käsitleb näiteks selgi aastal Jaapani üks suurimaid päevalehti Yomiuri shimbun artiklite seerias koolilaste enesetappe ja arutleb põhjuste üle (millest suurimaks peetakse koolikiusamist). See teema on päevakorral juba ligi kolmkümmend aastat ja seostub teravalt nn eksamipõrguga, millesse lapsed võistluslikus ühiskonnas kistakse. Aga eks see avatus tähendabki omakorda pikka kultuuritraditsiooni.

Kui veel vaadata 2004. a maailma 99 riiki puudutavat suitsiidide aruannet, siis tuleks mainida, et esikümne riikide puhul torkab silma nii mõnigi ühine joon. Näiteks hõivavad esimesed üheksa kohta selles tabelis nn endised idabloki riigid, vaid Jaapan kümnendal positsioonil mõjub esmapilgul selles seltskonnas veidi kohatult. Kui aga arvesse võtta seda, et endised sovjeti mõjupiirkonna riigid elavad praegusel hetkel läbi valulisi ühiskonna arenguprotsessi pingeid ja ka Jaapan on äärmiselt hierarhiseeritud ning pingestatud ühiskond, siis tuleks esmaseid põhjuseid otsida just siit.

Jaapan on muuseas naiste suitsiidide poolest (saja tuhande elaniku kohta 13,4 juhtumit) maailmas kolmandal kohal, samas kui Eesti asub 16. kohal. Jaapani ühiskonnas naisele langevast vastutusekoormast saab aimu siis, kui osata arvesse võtta vastutust pere majandusliku käekäigu ning laste koolitamise kavandamise ja edukuse eest, mis lasub ainuisikuliselt naisel.

Religioosset tausta ei maksa samuti alahinnata: sovjetiaeg külvas ohtralt ateismi, sellest ka siis ehk üldine hingeline tasakaalutus. Jaapanit peetakse küll budistlikuks maaks, ent laiemalt on tundmata fakt, et enamik jaapanlasi on samal ajal ka šintoistid ja paljud veel mõne kolmandagi religiooni tunnistajad, mis tegelikult osutab vaid teatud rituaalide igapäevasele täitmisele ja mitte religioossusele selle tõelises tähenduses.

Eestlasi ja jaapanlasi seobki muuhulgas minu arvates see, et mõlemad rahvused on üldiselt äärmiselt usuleiged. Jaapanlased aga ei ole päriselt unustanud oma esivanemate usundit ning vähemasti täidavad iga päev kombeid kodusel shintô altaril. Ja üritavad seejuures järjest enam muutuda läänelikuks. See aga tähendab nende jaoks õppimist avatumalt suhtlema ja pingeid maandama.

Mida peaksime meie tegema? Kas vaatama Itta või Läände?