Ülo Mattheus: Suremise ja elamise kultus
Kuid enesetappude suur arv Eestis sunnib vaagima siiski ka muid aspekte peale paigast nihkunud ajukeemia. Eurostati andmetel sooritati Eestis 2005. aastal iga saja tuhande elaniku kohta 40 enesetappu, millest valdava enamiku (34,2 ) panid toime mehed. Aastas teeb see umbes 500-600 suitsiidi. Kuigi see arv on järjekindlalt vähenenud, on see endiselt väga suur.
Ka Rannu kobarsuitsiid osutab, et peale psüühiliste aspektide oli selles ka sotsiaalseid tegureid. Ühe nooruki enesetapu heroiseerimine ja selle toimumise koha kultuspaigaks muutumine võis toimida eeskuju andvalt ka teistele. Kuigi eestlased ei ole eriti religioosne rahvas, on surmal ometi omadus müstifitseeruda ja omandada kultuslikke jooni. Samas on surmakultuse kõige halvem omadus see, et see ei aita aset leidnud surmajuhtumeist üle saada, vaid meelitab ligi uusi ohvreid, ja seda enam, et puudub nii psühholoogiline kui ka religioosne tugi, kuidas selle olukorraga toime tulla.
Kuid ega meil ole ka kombeks käia pihiisa juures, nagu see on katoliiklikes maades, või külastada psühholooge, nii nagu vägagi rutiinselt teevad ameeriklased. Psühholoogi-pihiisa vajalikkusest näivad arvud samas kõnelevat väga selget keelt: katoliiklikus Hispaanias oli 2005. aastal enesetappude arv saja tuhande elaniku kohta vaid 13,6 ja USAs 2000. aastal 10,4.
Suitsidoloog Airi Värnik on osutanud, et Eesti kõige suurem probleem seisneb selles, et inimesed lähevad teise ilma, ilma et nad oleksid abi saamiseks kellegi poole pöördunud (PM 5.12.2000). Küllap see nii on, me lihtsalt ei ole harjunud oma hädasid kellelegi pihtima ja meil puudub ka laiaulatuslik tugisüsteem, kuhu abi saamiseks pöörduda. Ühe erandina võib ju välja tuua kaitseväe, kus on hästi organiseeritud kaplaniteenistus, aga ikkagi jääb üles küsimus, kas eesti (sõdur)mees ikka läheb alati oma häda kaplanile kurtma. Vist mitte.
Samas ei võimalda suitsiidide üldine rohkus pidada meid ka mingiks enesetapjarahvaks või vabasurma heroiseerijaks, nagu seda on olnud kas või Jaapan. Jaapanlaste surmapõlgust võib otsida tavast eelistada häbile surma, kuid meie oma au õnneks nii kõrgelt ei hinda. Jaapani politseiameti andmeil sooritas 2003. aastal iga saja elaniku kohta enesetapu 27 jaapanlast. See on küll oluliselt vähem kui Eesti 40, kuid enesetappude üldarv Jaapanis on siiski muljetavaldav — 2003. aastal 34 427.
Kinnised ja uhked, nagu me oleme, oleks ehk oluline endale teadvustada, et depressioon tuleneb muutustest ajukeemias (nagu osutab ka too THP-uuring), ja et teatud piirides on meil võimalik seda ise mõjutada. Kuid seda mõistagi mitte raskete psüühikahäirete ja psühhootiliste seisundite korral. Eelkõige pean ma siin silmas terveid ja normaalseid inimesi, kelle jaoks depressioon kaasneb mingite ajutist laadi eluraskustega või, noorte puhul, näiteks hormonaalse ületalitlusega.
Meditsiin kasutab nii psüühikahäirete kui ka depressiooni all kannatajate abistamiseks üldjoontes kahte meetodit — tasakaalust välja viidud ajukeemia viiakse tasakaalu teiste kemikaalidega (ravimitega) või, leebematel juhtudel, psühholoogilise nõustamise ja positiivse hoiaku sisendamisega. See viimane meetod on õige iidne, seda kasutasid juba väga vanad joogasüsteemid, mis lähtuvad arusaamast, et kõik algab mõttest. Positiivne/negatiivne mõtlemine sisuliselt tähendabki mingisugust liiki sisesekretsiooni vallandamist või vaoshoidmist organismis. Nii võib esialgu terve inimene end haigeks mõelda, kuid võimalik on toimida ka vastupidi: kinnismõtete küüsi jäädes on võimalik mõelda end ka terveks. Tõsi, selleks võib vaja minna kõrvalist abi. Kuid miks ka mitte seda kasutada?
Võib-olla see ongi tänase Eesti üks olulisi ülesandeid: kujundada inimestes hoiakut, et nad ei häbeneks oma muredest rääkida ei oma lähedastele ega ka nendele, kelle töö on neid ära kuulata — psühholoogidele, psühhiaatritele, nõustajatele jt. Küllap tuleks seda hoiakut hakata kujundama juba lapseeas. Ehk teisisõnu, eestlane tuleks oma kinnisuse karbist välja kasvatada. Mure ei ole häbiasi, murest tohib ja tuleb rääkida. Ühesõnaga — minge sõbra, arsti, psühholoogi, kirikuõpetaja juurde. Ja rääkige.
Kindlasti aga ei ole enesetapus midagi kangelaslikku. Keerulisse olukorda sattudes võib juhtuda nii, et edasi elada on hoopis raskem. Aga just edasielamine on sellisel juhul kangelaslik. Nii et kui õige muudaks kultuseks elamise enda?! Püüaks vähemalt. Sest elu Eestis on ilus. Eks just seda keelt rääkinud ka äsjane noorte laulu- ja tantsupidu, mis oma pulbitseva elujõuga kõneles suisa kultuslikust elutahtest. See on mõttelaad, millega tasub ühineda. Ja kui see kellelgi kuskile kadunud on, siis tuleb see üles otsida. Ta on olemas.
