Piiblis on verbi “naerma” kasutatud kokku ainult veidi üle neljakümne korra. Seega on Piiblis üsna vähe juttu naermisest. Ja kui ongi, on see tavaliselt pilkenaer või naerdakse mingil muul moel negatiivses tähenduses. Ehk on huumor ka usus siiski olemas ning see tuleb vaid üles leida.
Piiblist huumori otsinguid alustada ei ole lihtne. Näiteks Vana Testament tundub vähemalt esimesel silmapilgul täiesti tõsine teos. Samas lisab otsinguile indu teadmine, et juudid naeravad palju. On ju ka Eestis ilmunud juudi anekdootide kogusid. Et Vana Testament on tekkinud juutlikus kultuuriruumis, peaks seal kusagil ka huumorit olema.
Preester Vello Salo on nimetanud Piibli kõige humoristlikumaks teoseks Joona raamatut. Tõepoolest — paganad palvetavad ja õigeusklik juut magab rahulikult uppumisohus oleval laeval. Joonas on ise Jumala poolt läkitatu, kuid palvetamises jääb paganatele alla. Ega ka seda, et kala Joona neelab, ilma huumorita mõista saa.
Huumor võib välja tulla ka teistpidi — elu vaatamisest läbi piiblilugude prisma. Alan Wattsi kujutluses ilmneb Jumala huumorimeel loomislugude tulemustes: ilma huumorimeeleta poleks Jumal suutnud iialgi papagoid, ninasarvikut või jõehobu luua (loomist ei tule siin loomulikult otseses mõttes mõista). Inimeste karikatuurseks kujutamiseks on nimetatud loomad ja linnud asendamatu aines ning Wattsi mõte tundub igati asjakohane.
Kas Jumal viljeleb ka musta huumorit? — Bolševismi rajaja Vladimir Lenini appihüüdu surivoodil püha Franciscuse poole ja tänapäevase satanismi isa Anton Szandor LaVey surma katoliiklikus hospidalis nunnadest halastajaõdede hoole all on selliste näidetena välja toodud. Esmapilgul tundub niisugune lähenemine liig olevat, kuid ega must huumor olegi kõikide jaoks.
Huumori positsiooni uurimisest religiooni sfääris võivad välja kasvada ka suuremad üldistused. Reinhold Niebuhri arvates seob usku huumoriga asjaolu, et mõlemad tegelevad inimese olemise puudulikkusega. Huumor sellistega, mis meid eksistentsiaalselt ei puuduta, olgu näiteks või praeguste Tallinna võimustruktuuride ja opositsiooni ühest äärmusest teise hüppavad suhted, mida kõrvalvaataja endale nalja abil seletada saab. Usk seevastu tegeleb viimsete küsimustega nagu surm, elu mõte või lunastus, mis sageli religioosset lahendust nõuavad. Eelnevast skeemist lähtuvalt näeb Niebuhril huumoris teatavat usu eelastet.
Niebuhri väljatoodud huumori eelnevust usule kasutatakse näiteks õpetamisel. Inglismaa religiooniõpetuses käib paljude probleemide esitamine käib läbi nalja ja koomiliste karikatuuride. Ehk on meil õpetamisel religiooni sfäär liiga “pühaks” asjaks muudetud.
Tahaksin lõpetada näitega elust. See juhtus paar aastat tagasi ühel Ida-Euroopas toimunud konverentsil. Üks konverentsi juhtivaid skandinaavia pastoreid väljendas seal enesekindlalt oma vaateid naiste pastoriks olemise vastu — Piiblis ei olevat sellest midagi kirjas, naiste psüühika olevat nõrgem jne. Konverents lõppes piduliku jumalateenistusega kohalikus kirikus, kus nimetatud pastor pidi teenima. Tekkinud segaduste tõttu pidi ta kirikupingis istuma, altaris teenis kohalik naispastor. Võibolla on selline Jumala viis naljatlemiseks, võibolla lihtsalt juhus.
