Erik Arro: Satanismi olemus
Paistab, et mida noorem usund, seda agressiivsem, ja ikka kõigi eelnevate vastu. Põhjus peitub muidugi juures: judaism vastandas end kogu maailmale, kõik kes Jehoovat ei kummardanud, olid vaenlased; maailm jagunes jumalast äravalitud juudi rahvaks ja mittejuutideks, keda tuli alistada, oma usku pöörata või maha tappa; segunemist välditi hoolega; puhas tõug oli mehe suguti ümberlõikamisega äramärgitud.
Niisiis, satanismi põhimõtted pärinevad monoteismist — üks juht (jumala asemel seekord saatan), kindel hierarhia , dualism, võitlus kahe leeri vahel ning usk jumala ja saatana olemasolusse. Saatan astub lavale juba piibli Eedeni aia legendis seoses Aadama ja Eeva pattulangemisega. Saatan on kurjuse vürst, jumala tööriist, selle maise ilma valitseja.
Jumal ja kurat — sünd ja surm
Jumal ja kurat on lihtsalt isikustatud sümbolid ehk personifikatsioonid — jumal on loomine, sündimine, tekkimine; saatan on lagunemine, suremine, hävimine — ühe nähtuse (eksistentsi) kaks külge. Kui miski sünnib, siis peab see ka paratamatult surema, see tähendab, et jumal ja kurat on kaksikvennad — tegelikult üks tervik; ja vastandada neid oleks ülim absurd. Miks tuua maailmapilti sisse idee võitlusest, pealegi nähtuste vahel, mis ei ole omavahel vastuolus? Kas pole see kuratlikult ohtlik idee? Satanistid on järjekordsed rumalad selles pikas reas, kes seda ideed veelgi teravamas ja totramas vormis edasi kultiveerivad.
Miks üldse nähtusi oma näo järgi personifitseeritakse? Miks loob inimene surmast isikulise Surma ehk saatana (kurat Maara on sanskritis “surm”) ja sündimisest loomisest omanäolise jumala? Sest inimene näeb nägemusi läbi oma inimkujulise mõistuse. Kui tuleb haigus ja surm läheneb, siis näeb inimene unes isikulist Surma ehk Kuradit. Nägemus saatanast on enne peatsele haigusele, surmale, kannatusele ja õnnetusele. Unenägu isikulisest jumalast on enne mingile väga heale sündmusele või täielikult uue vaimse meeleseisundi saavutamisele.
Taevalikud ja põrgulikud meeleseisundid
Kõrget ja puhast vaimset elu elav inimene kogeb mõtluses kõrgemaid seisundeid, taevaid, ja võib näha vastava meeleseisundi personifikatsiooni — jumalat. Madalat, rumalat, vägivaldset ja kannatuste rohket elu elav inimene kogeb väga madalaid meeleseisundeid, põrguid, ja võib näha vastava seisundi personifikatsiooni — kuradit. Tüüpnäiteks on joodik, kes pärast pikka lausjoomist hakkab kuradeid ja putukaid nägema. Need on ended peatsele hullumeelsusele ja surmale.
Kui inimene saavutab jumaliku teadvuse seisundi, siis ta ise ongi kehastunud jumal, kui temas on valdavaks kurjus, siis ta ise ongi kehastunud kurat.
Energeetiline põhjus
Olen sageli mõelnud, miks on massimõrvaril või saritapjal tapmissõltuvus. Kui saritapja pole juba paar kuud kedagi tapnud või piinanud, siis muutub ta närviliseks ja “käed hakkavad sügelema”. Põhjus on selles, et see inimene saab teise inimese piinamisest ja hirmutamisest energiat. Miks ta kohe ei tapa, miks ikka piinatakse ja alandatakse ohvrit nii kaua, kuni hing murdub? Sellepärast, et kui inimene sureb väärikalt, siis ei saa mõrvar rahuldust — energiat. Kui ohver murdub psüühiliselt, siis ta annab mõrvarile kõik — kogu oma energia, kogu hinge.
Vägivaldne inimene ei saa energiat iseendas asuvast jumalast (kõrgemast meeleseisundist), loodusest, vaid teistelt inimestelt, ohvritelt. Põhjuseks on inimese lahusolek jumalast ja loodusest ning puhta religiooni ehk Dharma puudumine.
Kui monoteistlikud usud püüdlesid kõrgemate meeleseisundite poole — jumala poole, sünni, loomise, ärkamise, puhtuse ja headuse poole, siis satanism on inimkonna ajaloos esimene usk, kes püüdleb madalamate meeleseisundite poole — saatana poole, ehk surma, vägivalla ja kurjuse poole. Sellist praktikat järgides jõuavad satanistid lihtsalt kiiremini surmani.
Kas satanismi teke on inimkonna hääbumise ja suremise sümbol ehk enne?
