Sirje Kingsepp: Räägime armastusest

Kõigepealt pean üles tunnistama, et Vasakpartei valimisloosung ei ole minu idee. Mina soovisin piirduda ainult hooliva riigiga. Õnneks on Vasakparteis ka minust targemaid ja radikaalsemaid inimesi. Nii läkski arutelule kaks loosungit: üks hoolivast riigist ja teine suurimast tundest.

Kohe pärast mailide laiali saatmist helistas mulle Marju ja ütles: „Palun, palun, palun — paneme selle armastuse oma, see on nii ilus ja õige!” Mul oli veel mõningaid kahtlusi, sest armastus on nii mitmeti tõlgendatav ja samas väga isiklik asi. Kuid kui toetusavaldusi aina laekus, sain ka ise aru, et tegelikult on hoolimine üks armastuse komponente, kuid samas ei ole ta nii altruistlik, kui armastus ideaalina peaks olema. Aga mis meenub mulle, kui armastusest rääkida?

Millegipärast meenuvad mulle täna minu õppejõu kurvad silmad, kes meile eile haldusjuhtimise vahetunni ajal ütles, et kõrgharidus kaob Eestist vist varsti täiesti ära. Jäime talle kõik imestunult otsa vaatama. Ta selgitas, et ülikoolide õppejõudude palgad ei ole võrreldavadki erasektori omaga ja varsti on kõik targemad inimesed ülikoolist ära läinud.

Samas tunnis oli juttu ka sellest, kuidas USA ja Soome ühildavad oma heaoluriiki ja infoühiskonda. Soomes on see nii mitmeski mõttes paremini välja tulnud. Nad on aru saanud, et infoühiskond ei saa edasi areneda, kui puuduvad haritud inimesed, ja et heaoluühiskond vajab neid tulusid, mis IT-sektorist riigile laekuvad. Nagu teada, Soomes on haridus tasuta, ka näiteks eestlane võib seal ülikoolis ilma õppemaksuta õppida.

Ka riigi tasandil on järjepidevalt infoühiskonna arengut toetatud. Juba 1995. aastal pandi valitsuse tasemel paika eesmärgid, mis on vaja täita, et riigil infoühiskonnast rohkem kasu oleks. Järgmised valitsused on seda jätkanud ja täiendanud, mitte tarbetuna nurka visanud. Üheks põhimõtteks oli seal ka it-lahenduste leidmine vanematele inimeste tarbeks, sest Soome elanikkond vananeb kiirelt. Soome teadlased on ka leidnud, et arvutitehnoloogia abil saab analüüsida linnaliiklust ja välja arvestada, millistel ristmikel põleb roheline tuli jalakäijatele nii lühikest aega, et vanemad inimesed ei jõua üle tee. Seda ma nimetaksin riigi armastuseks oma inimeste vastu.

Armastust kellegi vastu ei väljenda see, et sa annad talle mingi rahasumma ja palud ennast siis rahule jätta. Umbes nii, nagu teevad tänapäeval tihti lapsevanemad oma lastega selle asemel, et nendega rohkem aega koos veeta. Nii palju peaks ka riigil olema armastust oma kodanike vastu, et inimesel oleks turvatunne: kui tal näiteks maja maha põleb, siis järgmine samm ei ole kuuse alla minek. Või et kui sa juhtud haigeks jääma, siis selgub, et riik võib sind ravida küll, aga kui sa ei suuda selle eest ise maksta, siis võib plaaniline operatsioon tulla alles saja aasta pärast mais.

Või räägime näiteks tööpuudusest. Olete kuulnud, kuidas valitsus on rõõmus, et Eestis on tööpuudus enneolematult väikeseks jäänud? Ei mingit muret teemal, et inimesed on siit lihtsalt ära läinud, sest riigil pole sellest sooja ega külma, riigil on lausa hea meel, et murest lahti sai. Samal ajal nakitses sotsiaalminister vaikselt seaduse kallal, kuidas Eesti ametiühingutega üks null teha — lükkame ümber selle viimase kantsi, mis veel tööinimese õiguste eest seisab!

Ma ei hakka parem rääkimagi sellest, kuidas aeg-ajalt jääb mulje, et kõik vihkavad kõiki ja kadedus on ülim tunne. Rohkem armastust on meile kõigile vaja. Kõigepealt muidugi seda, mis toimub kahe inimese vahel, kes ilma teineteiseta elada ei saa, kuid kindlasti ka seda armastust, mis mida inimene tunneb oma riigis elades ja teades, et ta on siin sellisena vajalik, nagu ta just parasjagu on — koos kõikide oma murede ja soovidega.