Kunagi saab religiooniõpetus kindlasti õppekava loomulikuks osaks. Tõenäoliselt kujuneb sellest paljude õpilaste lemmikaine ning tagantjärele võivad sellel teemal peetud debatid imelikud tunduda. Peale selle annavad hiljuti riigikogus tehtud ettepanekud muuta religiooniõpetust reguleerivaid seadusi lootust, et paarisadat aastat oodata vaja ei ole.

Religiooniõpetuse vastastel pole argumente lõputult, paljud neist korduvad artiklist artiklisse. Juba lühikese analüüsi põhjal võib väita, et argumendid, mida kasutatakse religioosse hariduse vastu, võivad tegelikult rääkida hoopis selle poolt.

Näiteks on religiooniõpetuse vastase argumendina ette toodud, et usulisi teemasid õpetatakse ajaloos, kirjanduses, muusikas, kunstis, filosoofias jt ainetes ning eraldi ainet selleks pole vaja. Samas võib asja näha ka täiesti vastupidi — religiooniteemade esinemine paljudes õppeainetes kinnitab eraldi aine vajadust. Matemaatikat kasutatakse füüsikas, keemias, bioloogias jm ning sellest hoolimata ei kahtle keegi eraldi aine vajalikkuses.

Mäletan, kuidas Hugo Treffneri gümnaasiumis esines tunnustatud poliitik ja teadlane Ene Ergma. Füüsikaharidusest rääkides ta tõi ta selle tugevuse ja mitmekülgsuse näiteks eri ametikohti, mida füüsikud edukalt peavad. Teoloogide puhul kasutatakse seda argumenti tavaliselt negatiivses tähenduses — kui mõni teoloog ei tööta oma erialal, näitavat see tema hariduse puudulikkust ja religiooniõpetuse eesmärk olevat neile töökohti tekitada. Aga võiks väita vastupidi: usuteaduskonnast saab suurepärase ja laiapõhjalise hariduse, mis lubab inimestel edukalt tegutseda poliitikas, äris, ajakirjanduses, pidada tõlgi või sõjaväelase ametit. Tahaks väga loota, et mõni selle haridusega inimestest pöördub üsna raske pedagoogiameti juurde.

Ühes vanas pärsia loos läheb mulla Nasreddin õue kadunud münti otsima, sest seal on valgem. Samamoodi: valedest tõlgendustest lähtudes õppeainet analüüsides võib leida küll huvitavaid asju, kuid need pole enamasti seotud religiooniõpetusega.

Halvem on muidugi siis, kui küsitavate tõlgenduste asemel edastatakse religiooniõppe kohta hoopiski väärinformatsiooni. Näiteks teeb seda isegi Eesti Entsüklopeedia, kust jääb mulje, nagu oleks 1923. aasta rahvahääletusel usuõpetuse küsimuses hääletatud aine vabatahtlikkuse ja kohustuslikkuse üle. Mõned usinamad autorid on isegi väitnud, et vastandusid kohustuslikkust pooldavad saksa soost klerikaalid ning vabameelsed eesti soost haritlased. 1998. aastal välja antud Eesti Entsüklopeediast (10. kd lk 92 ) võibki lugeda: „Pahempoolsete ja klerikalismivastaste pol. jõudude survel korraldati Eesti Vabariigis 1923 u-e küsimuses rahvahääletus, mis otsustas jätta u-e koolidele sunduslikuks, kuid õpilastele vabatahtlikuks õppeaineks.”

Tegelikult oli asi vastupidi, rahvahääletuse algatasid kirikusõbralikud poliitilised jõud, usuõpetuse pooldajate hulka kuulusid parempoolsed Kristlik Rahvaerakond, põllumeeste kogud ja Rahvaerakond. Tõeliseks põhjuseks oli 1920. aastal vastu võetud avalike algkoolide seadus, mille kohaselt oli algkool „emakeelne, ilma usuõpetuseta ja maksuta“. Kuna õppeainete loetelu juurde kuulus lisandus, et „valitavate ja mittesunduslike õppeainete hulka, mille kulud katab kooli ülevalpidaja, ei kuulu usuõpetus“, muutus usuõpetuse õpetamine koolides samahästi kui võimatuks. Suure ülekaaluga (72%) hääletas rahvas usuõpetuse kooli tagasiviimise poolt.

Pole ime, et sellist väärtõlgenduste ja — informatsiooni ringkaitsest suudab kõige paremini läbi murda ainult isiklik kogemus. Seetõttu on mul on väga hea meel, et Eestis tuleb üha juurde rohkem koole, kus religiooniõpetust tunnustatakse võrdsena teiste õppeainete seas. Küll aga olen mõelnud, et paar seadusemuudatust oleksid hädavajalikud.

Esiteks, kui koolil on olemas pädev õpetaja, siis peaks koolil olema ka õigus lisada religiooniõpetus kohustuslike ainete hulka. Teiseks peaks õpilasel (või siis vanemate soovil) vähemalt põhikoolis olema õigus mõjuvatel põhjustel tunnist loobuda. Riigikogus menetletavad ettepanekud ei kattu küll täielikult minu mõtetega, kuid need on üsnagi samast vaimust kantud.