Toomas Jürgenstein: Misjonärid Maarjamaal

Kuigivõrd on misjon muidugi iga sõnavõtt usu teemadel. Kui jalgpallur David Beckham räägib oma möödunud aastal ilmunud eluloos, et ei ole religioosne inimene, kuid lapse tahab igaks juhuks siiski ära ristida, siis mõnele kahtlevale fännile see jutt kindlasti mõjub ning arvatavalt toob ta oma Davidi nimelise beebi julgesti ristimisele.

Küllap seondub enamikule misjon siiski eelkõige jehoovatunnistajate või mormoonide külaskäikudega, tänavanurkadel laulvate karismaatikutega või luterlaste oma koguduses oma liikmetele tehtavate misjonipäevadega. Niisuguse misjoni mõju kipub reeglina üsna napiks jääma. Eriti nõutuks jäädakse teismelistega. Üks mu tuttav pühapäevakooli õpetajanna käis pärast kirikus toimunud tunde vanemate poistega õlut joomas (poisid said küll sümboolse osa) ja maailma asju arutamas. Üsna “rasketest” poistest ei läinud keegi raisku, kuid nii hea tunnetusega õpetajat annab tikutulega taga otsida. Sagedamini jääb kontakt noortega leidmata. Traditsioonilistesse religioonidesse kuuluvaid on meie ühiskonnas vaid paar-kolmkümmend protsenti ning hoopis metoodilisemat, monopoolsemat ja mõjusamat misjonit võib tunnetada mitmesugustes religiooni tunnustega vaimsuste tegevuses.

Uute religioonide puhul võib agressiivsematest nimetada arvuti- ja tarbimisusulisi, “Seebiooperi Liturgia ões- ja vennaskonda”, saientismi ehk teaduse usustamist jne. On loomulik, et nad oma maailmavaatelist monopoli kiivalt kaitsevad ning seda ka laiendada püüavad.

Eduka misjoni puhul on tähtsaim on religioosse sõnumi keskme varjamine. Misjon on keskendunud mõne õndsuseks vajaliku “püha prahi” (uus Nokia) või “palverännupaiga” (RRA — reisi, rända, avasta!) propageerimisele. Kui sa propageeritavat elustiili või eset omaks ei võta, pole sa vastavalt agressiivsele misjonisõnumile tõsiseltvõetav isik. Eelpool nimetatud professionaalsete misjonigurude ja nende kasutavate summade kõrval on luterlastel piiblibussi või krišnaiitidel laulmise kaudu õige väikesed võimalused oma maailmavaadet levitada.

Tulles tagasi traditsiooniliste religioonide misjoni juurde, tekib kindlasti küsimus propageeritava maailmavaate suhtest misjoneeritava maailmavaatega. Päris paljud kristlased võtnud omaks põhimõtte, et misjoni eesmärk moslemite hulgas on nende saamine paremateks moslemiteks, et sikhidest saaksid paremad sikhid jne. Peeter Liiv on siiski nimetanud misjoneerimise ühe eeldusena usu “odavust”. Tõepoolest — lihtsustav, üleolev ja kontekstist väljarebitud teadmistel põhinev maailmavaade on õnnetus igaühele ning inimese mõtlema panemine ei tekita üldjuhul kelleski südametunnistuse piinu. See on sisemisjoni suur ülesanne ka kristlaste endi jaoks.

Jaan Kaplinski on rääkinud kolmest misjonäri tüübist:
Esimest teostavad inimesed, kellele on usk armastus. Nii nagu armastaja elab oma armastatule, elab see inimene usule — usk ongi talle armastus. Niisugused isikud on tavaliselt vastupandamatu võluga, mis kutsub neid järgima ning sellist misjonit küll ette heita ei tohiks.

Teisena toob Kaplinski välja inimesed, kes tahavad aidata ja õpetada. Niisugune misjon võib vahel pealetükkivaks ja tüütuks muutuda, kuid kindlasti pole see pahatahtlik.

Kolmandaks oma misjon kui reklaam, millega käib kaasas teiste usundite halvustamine ning oma sõnumi üleoleku kinnitamine. Selline meetod on tavaliselt vastikuvõitu, kuid kahjuks üsna levinud. Misjonist isikliku kasu saamise eesmärgil pole mõtet kõneldagi.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et maailmavaateline mõjutamine käib igal sammul ja pole mõtet traditsiooniliste religioonide kuulutust liialt esile tõsta. Pealegi, kui ilus tüdruk pole ammu ukse taga “Vahitorni” pakkumas käinud, võib end vahelejätmise pärast isegi solvatuna tunda.