Martin Helme: Surmanuhtlus taas ellu!

Viimastel aegadel on aga mõned judinaid tekitavad lood kerkinud kõrgemale „mis juhtus“ rubriigist ning murdnud end päevauudiste rubriiki, jäädes sellega silma ka neile, kes tavaliselt võikaid tõsielulugusid vältida üritavad. Märtsi keskel tappis psühhopaadist mõrtsukas kahe lapse ema Kristina Heinla, mõrtsukas oli saanud hea käitumise eest ennetähtaegselt vabadusse, viibinud korra ka hullumajas, kuid sealtki kiiresti tagasi tänavale saadetud.

Hiljuti pani avalikust pead vangutama teade, et kuus inimest tapnud Aleksandr Rubel vabaneb suve alguses vanglast ning miski ei saa seda takistada. Mehele määrati tema mõrvatööde eest kaheksa aastat (see on siis 1,3 aastat vanglat inimelu kohta) ning selle istub ta päevapealt ära. Siis aga — vabadusse. Ees ootavad uued ja hullemad teod.

Kust ma seda teada võin, et ta uuesti kurja teeb? Praktiline kogemus kinnitab seda: äsja saime uudistest teada, et Narvas pandi uuesti vangi pedofiil, kes määrati eelmisel kümnendil sundravile, lasti aga 2004. aasta lõpul vabadusse. Prokuratuur küll protestis, kuid kohus leidis, et mees on terve ning sugulased võtavad ta käendusele. Napp aasta peale vabanemist vägistas Aleksandr (lahked nagu me oleme, perverdi perekonnanime ei avaldata, äkki haavub veel) 13-aastase poisi ning mis te arvate, palju perverdist retsidivist sai? Kolm ja pool aastat. Kohus määras pool aastat leebema karistuse, kui süüdistaja nõudis. Vahet pole. Lapse elu on rikutud, ei kolm ega neli aastat tundu sellise asja eest õiglase karistusena.

Ma ei mõista, ei hakka kunagi mõistma, miks inimsaastasid peab nii leebelt kohtlema? Miks neid ära ei hävitata? Nad ju väärivad seda! Veelgi tähtsam aga — asi pole ju kurjategijates, asi on korralikes kodanikes. Iga kord, kui poputatakse ja ninnu-nännutatakse kurjategijaid, tehakse seda süütute ja korralike inimeste arvelt. See on nullsumma mäng: kui me oleme karmid kurjategijate suhtes, siis me oleme õiglased korralike inimeste vastu, kui me nunnutame jätiseid, siis me teeme ülekohut süütutele ja headele inimestele. Sest leebus kurjategijate vastu toob alati kaasa tarbetuid uusi ohvreid, katkenud või parandamatult rikutud inimelusid.

Kuid karmid karistused on viimane asi, mida meie liberaalist justiitsminister Rein Lang ja elevandiluutornis elavad õigusemõistjad kuulda tahavad. Nende põhimure on, et Eestis on ühe elaniku kohta liiga palju vange. Ilmselt ongi. Aga lahendus pole neid siis tagasi tänavale saata, vaid lahendus on kõige hullemaid neist hukkama hakata. Sest surmanuhtlus pole mitte ainult praktiline ja mõistlik. On kuritegusid, mille puhul on hukkamine ainus mõeldav õiglane karistus.

Ahh, kuulen juba hüsteerilist kiunumist sellest leerist, kus kõiki maailma probleeme lahendatakse kätest kinni võttes ja üheskoos äraseletatud ilmel lauldes — „olgu jääv meile päike“. See leer väärib mitmekordset põlgust. Oma impotentses lalinas sellest, kuidas ka kurjategijad väärivad mõistmist ja kaastunnet teevad nad karjuvat ülekohut ohvritele. Mõrtsukatest roolijoodikud võivad ju igaüks rääkida südantlõhestava lookese, aga see ei ole kunagi ligilähedalegi nii südantlõhestav, kui nende inimeste lugu, kelle lähedane joodiku poolt teel tapeti. Iga veidigi elusam narkomaan suudab kivistki pisara välja pigistada, rääkides raskest lapsepõlvest, narkarist emast ja peksjast isast aga see ei saa ometi olla põhjenduseks rüüstamistele, röövimistele, tapmistele, mida nad korda saadavad oma laksu kätte saamiseks. Võin vabalt mõista kurjategijaid ja nende motiive, see ei tähenda, et ma neid hukka ei mõista.

Erilist põlgust väärib aga surmanuhtluse vastaste tegelik motiiv: see on moraalne edevus. „Oo, vaadake mind, ma olen nii hea ja suuremeelne, ma ei mõista hukka, ma lihtsalt üritan mõista. Mul on nii-nii suur süda, et ma evin lahkust ja kaastunnet isegi kurjategijate puhul“. Sellele edevusele lisandub moraalne selgrootus — oma relativistlikus maailmas, kus kõik on pea peale pööratud ning „ühe mehe terrorist on teise mehe vabadusvõitleja“ ei ole paljud suutelised ega tahtelised tegema vahet heal ja halval, õigel ja valel. Lihtsam ja mugavam on peita end haleda argumentatsiooni taha „kõik on suhteline“, kui astuda halvale ja valele vastu. Pole siis imestada, et väga paljudel Shangri-La maa elanikel on põhjus ja tagajärg lootusetult sassis ning kuritegude puhul on nende esmane instinkt haletseda kurja korda saatjaid, mitte nende ohvreid. Et oma haledat selgrootust varjata leiavad taolised inimesed sageli, et kuritegu (näiteks pedofiilia) on haigus ning seda tuleb ravida, mitte karistada. Võibolla ongi haigus. Võibolla on varastamine ka haigus, võibolla on tapmine ka haigus. No ja siis? Me teame, mis selliste haiguste puhul hea ravi on: vangi panek või hukkamine. Ja igaljuhul teame me, mis selliste haiguste puhul ei toimi — sundravi. Aga et topelt ei kärise, siis saab ju sundravi kohaldada lisaks vangistusele.

On ka teist sorti tuulenuusutajaid, kes surmanuhtlust pelgavad. Nende põhiargument on, et Euroopa Liit ei luba seda ja üldse, enamik valgest maailmast ei kasuta seda. Mäletan nii selgesti neid vaidlusi, kui peeti referendumikampaaniat euroliitu liitumise üle ning üks põhiline piikide murdmise teema oli iseseisvus. Eurofiilid kinnitasid (ja kinnitavad ka täna, kui üritavad meile vägisi peale suruda EL põhiseadust), et Eesti iseseisvus ei kahane sugugi liitumisel ning üleüldse, iseseisvus on väga abstraktne asi, millel 21. sajandi maailmas puudub sisuline väärtus. Viimati, kui ma Eesti põhiseadust sirvisin, siis oli seal jätkuvalt kirjas, et kõrgema võimu kandja Eestis on rahvas. Kui see rahvas tahab siin riigis kehtestada karistusena surmanuhtlust, siis see ongi iseseisvuse mõõdupuu: kui me saame seda teha, siis oleme iseseisev rahvas, kui ei saa, siis oleme Brüsseli autonoomse provintsi pärisorjad.

Mis puutub kuulumist läänelikku kultuuriruumi, kus surmanuhtlus on lihtsalt out, siis ma ei saa salata: minu hinnangul on Lääs omaenese pseudoheaduse all kokku varisemas ning sealsed ühiskonnad ostsid kurjategijatelt oma helde sotsiaalabiga lihtsalt turvalisust. See süsteem pole kunagi olnud õiglane (aga millal on sotsialism iial õiglane olnud?) ja sedamööda, kuidas heaoluühiskonnad järjest pankrotti lähevad, peavad nad ka loobuma oma hipilikust lähenemisest kuritegevusele. Pole kahtlust, et ka Läänes liigub asi karmimate karistuste, kaasa arvatud surmanuhtluse taastamise poole. Nad võivad muidugi olla juba nii dekadentlikud, misantroopsed, masohhistlikud ja suitsiidlikud, et valivad piinarikka välja suremise kurjategijatele vastu astumise asemel. Kas meie peame seda lollust siis järgi ahvima? Ma ei arva.

Olen ka kuulnud argumenti, et eluaegne üksikvangistus on karmim karistus kui surmanuhtlus ja just seda tulekski kõige rängemate kuritegude puhul määrata. See ei veena mind. Miks siis iga viimane kui surma mõistetu kuni viimase minutini endale armu taotleb? Et saada karmim karistus, kui määratud? Vaevalt.

Printsiip on ju nii lihtne: karistus peab vastama kuriteole. Ma ei arvagi, et iga suli tuleks joonelt seina äärde panna, kuid on kuritegusid ja kurjategijaid, mille puhul vähem, kui hukkamine ei teeni õiglust. Teen ettepaneku: kehtestame Eestis taas surmanuhtluse.