Juku-Kalle Raid: Zuroff — neonatside agent

Ma ei saa üle ega ümber lääne ühiskonna kahepalgelisusest; antud juhul võtaks teemaks lintšimise. Kes ütles, et lintšimine on ajaloohämusse vajunud agressiivsete ameeriklaste pärusmaa? Mõelgem järgi.

Tõsi, kunagi nad tõesti lintšisid nii, et tükid taga. Näiteks ärakaranud neegreid, aga ka teisi selle, kes mingil kombel kogukonna seaduste vastu eksisid — näiteks kusagilt midagi ära virutasid, andestamatult kellegi au haavasid või toonases veel metsiku lääne laialipillatud asumites mõistetamatut segadust ning jama põhjustasid. Lugege näiteks Faulknerit. Okei, mingil hetkel keelati ära ja enam nigereid ei rapita. Samm mõistvama ühiskonna poole, või kuidas.

Aga see on fassaad. Euroopas lintšitakse rahulikult edasi, omakohtu vormis, jõhkralt, küüniliselt ja kõigele sülitades.

Siinkohal räägin organisatsioonist, mis kannab nüüdseks surnud seltsimees Wiesenthali nime. Wiesenthali keskuses töötab pungissilmne agressiivne hull, keda kutsutakse hellitavalt “natsikütiks” ning kelle käitumiskeel meenutab kurjategijate oma halvimatest filmidest — teate küll neid mehi, kes iga uue ohvri puhul oma püssikabale sälgu sisse lõikavad. See on nagu viisaastakuplaani täitmise aruanne, plaani ületamise kinnitus. Kellest jutt? Aga kellest muust kui Zuroffist, meilegi teada-tuntud inimjäägrist, ajaloolise pasa sees kõrini sumpavast kättemaksuinglist.

Viimati õnnistas härra Zuroff Austriat, nimetades seda riiki natside paradiisiks. Austria võimuorganid aga vaikivad allaheitlikult, selle asemel, et ühiskondlikul areenil juba ammu liiga ülbeks läinud Zuroff lõpuks ometi räigete ja aluseta süüdistuste levitamise ning küünilise laimu eest rahvusvahelise kohtu ette tarida. Kuss on teisedki.

Meil siin toimus — kah mitte ammu — vana teatrietenduse järjekordne vaatus, nagu ikka, Männili teemadel. Zuroff leidis, et Männil on natsisiga. Asja arutas Eesti kohus, tuhniti materjalides ning lõpetati vanainimese kiusamine kuriteo koosseisu puudumise tõttu. Kohus on rääkinud ja kohus — mingite kummaliste tavade tõttu — Euroopas ju asjad ka paika paneb. Enamasti.

Zuroffi puhul mitte.

Zuroff teatas otsesõnu, et tal on Eesti kohtust savi, et Wiesenthali keskus peab Männilit — hoolimata igasugusest kohtuotsusest — endiselt natsikurjategijaks. Küllap on Zuroffi revolvris olev ja Männili jaoks määratud kuul seal lihtsalt lähitulevikku ootamas, sest mees on näidanud: teda huvitab vaid see, mida ta ise räägib.

Asjal on laiem taust. Eesti on Euroliidu liige, järelikult tunnistatud kõlblikuks ka oma õigussüsteemi poolest. Zuroff aga, kes meie kohtule sülitab, on sellega avalikult öelnud: Euroopa kohut, Euroopa õigussüsteemi ei eksisteeri, et see on labane luul, ei muud. Eksisteerib Wiesenthali õigussüsteem.

Loomulikult järgneb mõista andmisele vaikus — riiaka ja hasartse jahtipidava juudiga ei taha keegi vaidlema hakata. Kahjuks. Sest mehe lintšiv lõugadelaiutamine on tõesti üle mõistuse liiale läinud.

Meenutuse korras, sellest ajast saati kui Zuroff Eesti oma luubi alla võttis (minu meenutamist mööda aastal 1992), on meie riigiametnikud teda korduvalt väga kõrgel tasemel vastu võtnud. Miks, jääb mulle siiani arusaamatuks — eriti kui meenutada, mil moel lahendas tülika taadi probleemi Island. Kuulutas ta lihtsalt persona non grataks ja moos, Islandisse näpp püsti süüdistusi karjuval prohvetil enam asja ei ole.

Meenub kolme karu muinasjutt, kus vastik tütarlaps Maaša karude kausid tühjaks sööb, aga miskipärast on kõne all alati selle kõige väiksema ja kõige nõmedama karu tühjakstehtud pudrukauss.

Meenub muudki. Tunnen isiklikult paljusid juute, kes iga Zuroffi uue etteaste puhul peast kinni haaravad, sest tarkade ja kultuursete inimestena teavad nad hästi — kusagil on piir, mis ajab nii-öelda koti lõhki.

Hämmastav sarnasus on maailmas ringiülbaval Zuroffil vene spioonijuttudega. Just 40ndatel aastatel kirjeldas antud žanr zuroflikke tegelasi kui vaenlase provokaaatoreid. Nii tundub ka täna: kellelgi peab olema väga halb, et Zuroffil hea oleks — ja nii iga päev. Mistap tõstatan avaliku küsimuse: aga äkki, head inimesed, on onu Efraim tõesti neonatside agent, kes hoiab kliima Euroopas viimastele väga soodsas suunas, üritab n.ö. asja plahvatama panna? Ehk polegi nii võimatu?

Tänasel päeval pole antisemiit enam see, kellele ei meeldi juudid vaid see, kes ei meeldi juutidele?

Mõtteainet peaks jätkuma, kindel on aga, et Efraimi käitumine ja teod niigi kõikuva stabiilsusega Euroopat mitte kuidagimoodi stabiilsemaks ei tee.