Vaapo Vaher: Šmiguni-müüdi lõpp

Eesti spordi suurprojekt “Superõed Šmigunid” on katastroofi lävel. Nüüd on targutajaid otsatult, üks teadjam kui teine. Ent meenutagem, kuidas lugu kulges. Juba tüdrukute esimesed edusammud sigitasid eestlasesse õhetavaid unelmaid. Kõik näis justkui jumalast juhatatud: Otepää ja ema Rutt ja isa Tolik ja suurepärased geenid ja erakordsed anded ja pühendatud töökus. Sündis Šmiguni-müüt.

Tõsiasja pähe võeti unelmat, et õekesed on potentsiaalilt maailma parimad. Juba ligidases tulevikus pidid nad lööma tõelises tipus õhu puhtaks.

Tasapisi hakkasid ilmnema Šmigunide, iseäranis aga pealik Anatoli egoistlikud pürgimused. Mees keeldus üdini eestikeelses keskkonnas elades riigikeelt omandamast ja nõudis kodakondsust erandkorras. Ta sai selle. Siis nurises ta avalikult ja üha tungivamalt suusaliidu üle, nõudis õekestele aina jäägitumat tuge. Vilistas rahvuskoondise huvide peale. Šmigunidel ei kõlvanud enam muude eesti suusatajatega koos teha. Nende tarvis moodustati eraldi hooldetiim, kes valmistas õdede suuski ette sügavas saladuses ülejäänud eesti võistlejate eest. Tolik muudkui nõudis ja suusaliit andis alandlikult järele. Kuni lõpuks kõigile meie ülejäänud naissõitjaile anti julmalt kinga ja kogu raha maeti Šmigunide alla.

Tasased tagasilöögid hakkasid ilmnema mullu, mil Katrin, keda mitmed hasartsed kommentaatorid olid vahepeal hakanud pidama veelgi andekamaks kui Kristina, jooksis oma arengus rängalt kinni. Plika enam ei jaksanud. Ent ega see meie entusiastlikku avalikkust ja suusaliidu härrasid morjendanud — Kristina edasiminek näis kestvat. Tüdruk ise oli ka enda äravalituses kindel ja lubas möödunud hooaja lõpul, et järgmisel aastal ta alles kõigile näitab. Ent tänavune talv on olnud algusest peale erakordselt nutune. Kõiketeadjad kiibitsejad pilgutasid esiotsa veel kavalalt silma, et see on kõik Toliku sõjakavalus, küll Lahtis alles näete möllu! Ja — nägimegi.

Maailmameistrivõistlustel tegi piirivalvur Piret Niglas, kes profitrennist ammu loobunud, kes pole suusaliidult pennigi toetust näinud ja kes arvati Lahti sõitjate sekka viimase silmapilgu paanikas, mõlemale Smigunile suusarajal ära. Šmigunide-müüt lõhkes äkki kui seebimull.

Kuid ega siis meie suusajuhid nüüdki rutta vigu tunnistama, suusaliidu peasekretär Kaarel Zilmer teatas Lahtis ülbelt: “Katastroofist on asi kaugel. Vorm on vilets ja kogu lugu!”. Tont võtaks, ei ole kogu lugu, hr. peasekretär!

Katrin kurtis hiljuti: “Ma olen 21aastat vana, aga bioloogiliselt arengult teistest maas”. Ja ka psüühika on tal ilmselt juba tõsiselt hukas. Kristina istub sügaval füüsilis-psüühilises augus. Õdede najal on korraldatud jõhkrat eksperimenti. Ja osaline selles loomakatses ei ole üksnes Tolik Šmigun, vaid ka suusajuhid, kes nüüd tahaks pihkusid puhtaks pesta. Süüdi on suuresti ka mugavad ja infantiilsed spordiajakirjanikud, absoluutselt vastutustundetud tüübid, kes aina kireks õnnelikult kui midagi ilusat juhtub ja paneks jalaga kui miski kõrbeb, ent kes ei suuda analüüsida, prognoosida, mängida profülaktilist rolli. Isekeskis mulisetakse kõiksugu telgitagustest, aga avalikkuse ette ei tooda. Sest muidu katkevad nende hubased suhted sportlaste ja spordijuhtidega.

Kaudselt on süüdi kogu eesti ühiskond, kes on tüdrukuilt tormiliselt nõudnud vaid võite, ega hoolinud, mis neist edasi saab. Vastne võidukas maailmameister Virpi Kuitunen, Kristina eakaaslane, on peale suusanühkimise veel ka füsioteraapia üliõpilane. Tema tulevik on igati kindel. Mis saab aga meie õekestest, kui ühel hetkel kaob usk suusatamisse, isasse, iseendasse?