Igale litsile lilleõis

ARUSAAMATU JURA: Toivo Paavle imestab naiste kummalise kombe üle nõuda lilli prostituutide päeval.

On vana tõde, et mõistusest enam suunab noore inimese tegusid tihti tema sisemine keemia — küll adrenaliinipõud, küll testosterooni üleküllus. Seda teadmist on alati ära kasutanud poliitiline propaganda ja ajupesu.

Seetõttu ei usu ma hästi jutte 20-ndate aastate noornoklastest kui veendunud kommunistidest, rääkigu nad vanuigi mida iganes. Riigipöörajad, seda küll, aga et nad just kompartei juhtimisel Eesti Vabariiki üritasid pöörata, see oli ajalooline ja geograafiline juhus ning kellegi omakasupüüdliku töötluse tulemus. Teisel ajal ja teises kohas oleks nad ilmselt sama tuhinaga pööranud mõnda teist riiki ja võib-olla vastupidises suunas. Peaasi, et möllata saaks. Ja pidu panna. Olen kuulnud kahe bolševikuäti vihasest vaidlusest viinaklaasi taga, et kumb neist nooruses rohkem parteisõbrannasid läbi tõmbas. See ja võim olid jorsside tegelikud unistused.

Peaasi, et tantsida saaks

Kõik muidugi ei kipu elus läbilöömiseks karja juhtima. On olemas ka kari ise, mille liikmed saavad oma sarved maha joosta ka ilma poliitikata, viimast koguni põlastades. Aga oma passiivse panuse riigipööramisse on nad ikkagi andnud ja küllap teevad seda ka tulevikus. Tean paari vanaprouat, kes tiblade sissetungil umbes kahekümnesed plikad olid. Küsimusele, miks te kommunistid pukki lasite, on nad vastanud, et ah, mis meie — peaasi, et tantsimas sai käia. Nüüd teame, et tants ei kestnud neil enam kuigi kaua.

Milleks kogu see jutt pestud ja pesemata ajudest? Aga selleks, et haugi mäluga rahvale näib taas punane udu lummav tunduvat. Prokommunistlik möla võtab meedia kõikvõimsal toel tuure, olgugi et esmapilgul süütu looriga varjatult.

Mis kuradi valu on normaalsetel tibidel?

Sel aastal läks asi eriti võikaks nn. naistepäeva ülistamisega. Lausa riigi ladvikust kostus soigumist naistepäeva ilust. Kena ju, kui vahest lilli kingitakse, oli tädide tüüpseletus. Sitt eit, ütleksin, kes ainult 8.märtsil lilli saab. Ja loll pealekauba, kui usub, et saab neid kui naine, aga mitte kui mõne sama lolli mehe nõuka-aegse drilli objekt. Vanatüdrukute rõõmust saaks veel aru, punamooride õnnest samuti, sest küürakat parandab vaid haud. Aga mis kuradi valu on normaalsetel tibidel, kel nägu ja tegu sedavõrd, et igal muul päeval lilli nõuda, neid ka kommude tähtpäeval vastu võtavad. Selle asemel, et õnnitleja pikalt saata.

Ega see naistepäev ei anna asu ka järgmisel aastal; kindlasti läheb soigumine veel tugevamaks. Just äsjagi juhtusin kuulama mingit naisteajakirja reklaami, kus naistepäeva traditsiooni taga nutetakse.

Iga kooliskäinu võiks teada, et naistepäevale pani aluse kommunistide esiema Klara Zetkin selleks, et kaitsta prostituutide õigusi. Kes kirja tunneb, võib lugeda EE 7.köitest, et naistepäeva rahvusvahelisus tähendab selle päeva tähistamist peamiselt sotsialismileeris. Paraku on see jutt läinud kurtidele kõrvadele — peaasi, et lilli saaks. Ehk saab veel riigipüha ka, nagu roosad seltsimehed Toompeal on plaaninud.

Eurosaadiku lilled

Kas kogu see jama tuleb totaalsest nõuka nostalgiast või töötab kellegi peen propagandamasin, jääb esialgu lahtiseks. Õiged on vist mõlemad variandid. Igatahes noortele, kes ei tea tuhkagi isegi Brežnevist, näib asi hästi peale minevat. See ongi kõige jäledam. Sest nii, nagu 40ndal lõppes tants õige pea, pole ka nüüd välistatud, et lilleõied asenduvad ühel päeval nõgesesupi ning lilledeta haudadega. Ja ei aita siis ka Euroopa Liit, mis samuti kommunistidest kubiseb.

Aga kui eesti rahvas ilma naistepäevata elada ei suuda, siis tuleb seda püha ka õige nimega kutsuda. Nii nagu jõulude ajal meenutatakse alati Jeesuse sündi, tuleb 8.märts kuulutada litside austamispäevaks. Ja õigluse nimel olgu igale libule garanteeritud lillekimp. Paar aastat tagasi patseeris üks tänane eurosaadik naistepäeval Viru tänaval ja jagas vastutulijaile lilli, hoolimata, kas see mõnele ontlikule pereemale mitte solvav pole. Edaspidi peaks iga naistepäeva taganutva isase prominendi austav ülesanne olema 8.märtsil buketiga bordelli ilmuda ning tasuda seal teenuse eest topelt nagu riigipühal kohane. Pärast aga marsiksid kõik koos punalippude all Toompeale nõudmaks peoperenaistele kodakondsust, maksusoodustusi ja eripensioni. Vaid nii oleks tagatud naistepäeva sisu ja vormi ühtsus.