ARSTINA SOOMES: Esimene õppetund: pilet tuleb osta nädal varem, muidu pühapäeval laevale ei saa

“Öelge oma nimi ja sünniaeg, öelge! Ärge viitke aega!” on Eckerö Line'i piletimüüja minu eest seisvate veidi uduse olekuga noormeestega konkreetne. Jumal tänatud, et ta jokutada ei lase, sest iga viivitus võib ülejäänud inimesed laevast maha jätta. Laevale soovijaid on veel palju ning kell tiksub! Nn elavale järjekorrale hakatakse pileteid müüma 20 minutit enne väljumist ning emotsioonid on laes: poolesajale inimesele, kes tunglevad piletikassade juures, on see ainus moodus laevale jõuda.

Kogenenumad Eesti-Soome vahel reisijad oskavad pühapäevase tippajaga juba arvestada. Delfist saab järgmise nädala jooksul lugeda Soomes töötava perearst Anna Luige blogi tööst Soomes ning temaga koos sai Soome sõit ka planeeritud.

Kuna pileteid pole, sõidab igaüks "oma laevaga"

Tõsi, laevareisist koos arstidega ei tule aga midagi välja: meie kolmene reisiseltskond - Anna, tema kolleeg Andres ning mina -  jaguneme piletikriisis hoopis kolme erineva laeva peale.

Andres on koos autoga Tallinki pardal, Anna ise sai päev varem Viking Line'ile pileti ning minul, kes ma kõige hiljem liitun, tundub pühapäeva hommikul täiesti lootusetu üldse Soome saada. Seda kinnitavad mulle kõikide laevafirmade broneerimiskeskused ühest suust: "Oleme täiesti väljamüüdud, ühtegi vaba kohta ei ole!"

"Ma olen nõus kajuti võtma," teen enda meelest tohutu pingutuse, ent lootusetu! Reisijate arv on seotud inimeste hulgaga laevas, ohutusnõuetega ning rohkem kui lubatud, kedagi pardale ei võeta. Iseenesest igati õige.

Siiski, on olemas ka plaan B ehk nn elav järjekord, mille alusel müüakse vahetult enne laeva väljumist pileteid. Nii saangi pärast närvilist ootamast ja vaid kümmekond minutit enne laeva lahkumist igatsetud pileti Eckerö Line'i laevale kätte.

Istekoht on luksus! 

“Need ei ole tegelikult ainult Soome tööle minevad eestlased, kes pühapäeval Soome minna tahavad, vaid ka soomlased ostavad palju nädalavahetuse reise Eestisse ning sõidavad tagasi koju just pühapäeval,” põhjendas Tallinki pressiesindaja Luulea Lääne laevade pühapäevast suurt täitumust.

Tallink ongi laevade suure täitumuse pärast hoidnud kauem ka suvist tihedamat sõidugraafikut. Ning laevad on vähemalt pühapäeval tõesti rahvast pilgeni täis.

Ka Eckerö Line'i pardale jõudes teeb müürina vastuvaatav inimmass esimesel hetkel isegi nõutuks. Kõik horisontaalsed tasapinnad on inimeste poolt hõivatud: istepingid, põrand, toolid. Kuhu ennast vähegi nõjatuda saab, sinna keegi ennast ka sisse seadnud. Kõndiada on raske, ilma et kedagi müksaks või peale ei astuks.

Õllepudelid ja purgid on lahtikorgitud pea igal pool ning küllap on sel, kes joomist ei salli, üsna raske olla. Ega ei olegi väga muud varianti kui minna välja tekile, kus on õhku rohkem.

Isegi vanemad väärikad Soome prouad on end seadnud hipide kombel treppidele istuma:naeratavad sõbralikult, kui neist pealeastumata mööduda üritan. 

“Pole meil viga midagi, õige head istekohad,” on kaks hallipaist leedit igati muhedad ning säilitavad selles rahvarohkes lärmis selge pea.

Laeval on ka üsna arusaadav, kes on eestlane, kes mitte

Soomlased võtavad vabalt: laev on alles sadamas, kui karaokebaaris on laulud üles võetud. Suuremast tantsubaarist kostab juba tangorütme, laulab mahe madal meeshääl ning esimesed paarid on põrandal.

Kõigepealt Soome tangod. Siis Elvise “Are You Lonesome Tonight”... Laev on jõudnud juba avamerele ning teeb suuremaid võnkeid, ning sahisedes mööduvad kümmekond jalgadepaari.

Mornid kujud aknaorvas ning põrandal raamatuga paikasättinud vaikivad kujud on pigem tõsisemad eestlased, kes pikale töönädalale vastu minnes üritavad möödasaatmist vajavaid tunde võimalikult rahulikult veeta.

Olen ise saanud endale toolikujulise istekoha tango-baaris ning koridoris inimmassi vaevlemist vaadates on see tõeline luksus. Minna pole kuhugi. Isegi kui ei meeldi, siis tangomuusika tagab hetkel istekoha.

Minu kõrvallauas on seltskonnal eestlastel samamoodi vedanud, terve perekond, kus kaasas on ka vanaema ning pisike poisipõnn, hoiab samuti toolidest kinni ning vaatab vaikides ning veidi väsinul ilmel pähkleid närides mööda tantsupõrandat liuglevaid soomlasi pealt.

Pühapäeval Soome sõiduks osta pilet vähemalt nädal varem

Anna ja Andresega saame laeva asemel kokku juba Helsingis: meie kolm erinevat  laeva on jõudnud Helsingisse enam vähem samal ajal. Tohutult pikk autoderivi ning maalevalguv inimmass annab tunnistust, et tõesti, broneerimiskeskuse töötajad rääkisid mulle telefonis hommikul õigust: kõik laevad olid täiesti välja müüdud.

"Poole viiene laev on lihtsalt kõige mõistlikum, see jõuab seitsmeks Helsingisse ja see on kõige tavalisem, kuhu inimesed tahavad piletit saada, sellepärast need on nii täis. Muul ajal ei ole nii hull," räägib mulle hiljem autosõidul ka Anna.

"Need, kes Helsingisse tööle lähevad, neile on hilisem laev ka sobiv, aga need, kes tahavad veidi kaugemale sõita nagu meie, siis ei taha ju väga öö peale sõitu jätta," ütles Anna, kelle sõnul on üldiselt töögraafik teada ning saab varakult planeerida.

Planeerida tulebki alati ette - eriti aasta lõpus. "Jõuludeajal näiteks, siis peab väga varakult koha kinni panema."

Kohtumine Helsingis

Kuna meie kolm erinevat laeva maabuvad erinevates sadamates, leiame üksteist kalaturu juures üles.

Järgneb umbes 300-kilomeetrine sõit Tampere suunas ning sealt edasi Kankaanpää poole. Selles umbes Keila suuruses linnas käib Anna kord kuus ühe nädala tööl juba teist aastat.

Soome maanteed on õnneks jätkuvalt peegelsiledad ning suures osas valgustatud, nii et sõit sujub kiiresti, pool tundi enne südaööd oleme kohal.

Arsti tööpäev algab esmaspäeva hommikul kell kaheksa.