Arnold Rüütel: Eesti maaelu ja põllumajandus vajavad euroopalikku arendamist
Põllumajandussaadusi ja -tooteid üle 40 % eksportinud riigist on saanud neid 40 % ulatuses importiv riik. Maapiirkondades on üle 20 % töötuid, ohakates ja võsastumas aga ligi 300 000 hektarit põldu. Moonutatud hinnaga metsa- ja põllumaad — rahvuslikku põhivara — ostavad kokku metsa laastavad variisikud ja tulevikus hõlptulu lootvad ülesostjad.
Kehvas seisundis põllumaa ja üha ulatuslikumalt röövraiutud metsad — aga põldu on veerand ja metsa pool Eesti territooriumist — ei rahulda elu- ja töökeskkonnana muude tegevusalade inimesi. Seetõttu kiratsevad maaturism, -kaubandus, -teenindus ja muu maaettevõtlus. Pärsitud on töökohtade teke, üldine majanduskasv, haridus- ja kultuurielu, laste sündimine, elu edenemine tervikuna.
Võidujooksuna toimuvatest euroläbirääkimistest, mis võiksid tõotada tulu eeskätt meie maaelule, on saanud ametnike, mitte rahva projekt, kus eesmärgiks allkirjade andmise kiirus, mitte allkirjastatavate tingimuste sobivus Eestile.
Eesti põllumees on võimeline konkureerima mistahes ausal turul. Kuid ühepoolselt avatud turu tingimustes, ebaausa konkurentsi tingimustes on kümnest taasiseseisvusaastast vaid kahel — 1997. ja 1998. a — suudetud säilitada ja mõnevõrra suurendada toodangut. Ülejäänud aastatel on toimunud tootmismahu kiire langus.
Ainuüksi 1999. ja 2000. aastal vähenes piimakarja arv 28 000 lehma võrra ehk tapale oldi sunnitud viima kahe maakonna jagu lüpsikarja. 1999. aastal langes piima kui peamise ekspordiartikli toodang enneolematult madalale tasemele — 625 000 tonni piirimaile. Arvestuslik tulupuudujääk, mis alates 1994. majandusaastast fikseeritakse seaduse alusel põllumajandustootjate ja valitsuse vahelistel turukorralduse läbirääkimistel, on kasvanud 600 miljonilt kroonilt 1,2 miljardile kroonile 2001. aastal, küündides 2000. a isegi 2,2 miljardi kroonini.
Töökohtade arv põllumajanduses on vähenenud kordades. Vaatamata sellele ulatub palgatase vaevalt 60 protsendini vabariigi keskmisest. Noored on sunnitud tööd linnast otsima. Pankrotistumisest on suutnud hoiduda vaid kõige visamad, vähenõudlikumad ning turgudele lähemal paiknevad talud ja põllumajanduslikud äriühingud. Ühistegevus kiratseb. Tootmine on toimunud, kui tarvitada zootehnilist sõnavara, kehavarude arvel. Igal aastal jääb vajalikke investeeringuid tegemata rohkem kui miljardi krooni eest.
Prognoositud tulupuudujäägi katteks on põllumajandusele ja maaelule antavad riiklikud toetused kasvanud 239 miljonilt kroonilt 1996. a. 816 miljonile kroonile 1998. a., kuid langenud seejärel 635 miljonile 1999. a ja 504 miljonile kroonile 2000. aastal. 2001. aastaks leppisid tootjad ja valitsus küll kokku, et põllumajandustootjatele antavad riiklikud krediidisoodustused ja toetused on vähemalt 639 miljoni krooni, kuid Valitsus kavatseb kokkulepet rikkuda vähemalt 200 miljoni krooni ulatuses. Euroopa Liidu SAPARD-programmi ootuses on valitsus ära jätnud hädavajalikud investeeringutoetused maamajandusele — üle 100 miljoni krooni aastas; lõpetatud on põllumajandustöödel ja rannapüügil kulutatud kütuse aktsiisi kompenseerimine — ca 120 miljonit krooni aastas.
Tasakaalustamata majandusruum on laostamas maaelu, maaelu allakäik laostab ühiskonda.
Maamajanduse koht, olulisus ja perspektiivid
Maamajanduse olulisemaks eripäraks on paiknemise territoriaalne ulatuvus ning seotus loodusressurssidega. Maa on otsene tootmisvahend nii põllu- kui ka metsamajanduses.
Maamajanduse asendamatuteks põhiharudeks on põllumajandus, metsandus ja kalandus. Kõik muud majandusvaldkonnad — nii tootmises kui ka teeninduses — on maal arenguvõimelised siis, kui territoorium on hõlmatud põllu-, metsa- ja kalamajandusega. Majanduse elujõulisuse ja konkurentsivõime suurendamiseks ning tööhõive tagamiseks on oluline kõigi võimalike tootmise ja teeninduse liikide teke ning areng maal.
Põllumajandus on maamajanduse esmatähtis, ulatuslikem ning muudele harudele arenguvõimalusi loov haru. Eestlastel on aastatuhandete pikkused põllupidamise ja karjakasvatuse traditsioonid, oskused, tahe ja konkurentsivõime mistahes ausa konkurentsiga turul. Eestimaa kliima ja mullastik on soodne nii taime- kui loomakasvatuseks, eeskätt aga veisekasvatuse ja vastava söödatootmise arendamiseks. Põllumajandus kindlustab töö ja elatusvahenditega suure osa maarahvast, tagades maapiirkondade asustatuse ja traditsioonilise elulaadi.
Eesti saab ja peab varustama oma elanikud peamiselt kodumaiste põllumajandussaaduste ning neist valmistatud põhitoiduainetega ning looma riiklikud strateegilised toiduainereservid. Eesti peab tagama maailmas, sh eeskätt Euroopas valitseva protektsionismi tõttu, toetuste ja maksusoodustustega konkurentsivõime põllumajandussaaduste efektiivsele tootmisele kindlaks määratud mahu piires.
Hädavajalik on põllumajanduse kõigi ettevõtlusvormide — talude, ühistute, osaühingute ja aktsiaseltside — vaba areng, koostöö ja ühistegevus. Elulaadi ja peremehetunde süvendamiseks on õige soodustada mõnede eelistuste abil (väiketootmise maksusoodustused, stardikapital noorele taluperele jms) efektiivse talumajanduse taastamist.
Õiglane ja otstarbekas on maa kui tootmisvahendi minek kasutaja omandisse. Riigimaa erastamise tempo peab seetõttu järgima maaharijate ostuvõime kasvu. Maatulundusmaad on õige müüa ainult paiksele harijale.
Põllumajandussaaduste põhjendatud (subsideeritud impordist moonutamata) tootjahinnad ning toiduainete optimaalsed tarbimishinnad on mõistlik kujundada põllumajandussaaduste turu korraldamise teel, sealhulgas saaduste ja toidukaupade sisse- ja väljaveo reguleerimisega, kvaliteedi kontrolli ning tasakaalustustollide kaudu, maamajandusele sooduskrediidi ja otsetoetuste võimaldamisega. Nii nagu mujal Euroopas.
Põllumajandustootmise kaasajastamisel tuleb lähtuda Euroopa Liidus kehtivatest maksustamise, sooduskrediteerimise, otsetoetuste rakendamise ning turukorralduse reeglitest — Euroopa Liidu CAP- poliitikast. Riik ei või sõlmida omamaiseid tootjaid diskrimineerivaid rahvusvahelisi lepinguid.
Põllumajanduse kaudu tagatav ühtlane asustatus on riigi üheks tähtsamaks julgeolekugarantiiks. Territooriumi ühtlasema asustatuse tagamiseks ja maaelu edendamiseks on otstarbekas taotleda toetusi Euroopa Liidu poolt finantseeritavatest programmidest.
Eestis on kiiresti vaja välja töötada ja sõlmida rahvuslik kokkulepe maaelu- ja põllumajanduse euroopalikuks tasakaalustatud arendamiseks ning rakendada maaelu ja põllumajanduse toetamiseks riigikaitse kulutustega samaväärset osa sisemajanduse kogutoodangust.
Arnold Rüütel on Eestimaa Rahvaliidu presidendikandidaat ja auesimees
