Armastus/headus eeldab vabadust

Eelnevates kommentaarides on juba hr Arro tõlgendus- ja omistusmeetodite üle sõna võetud. Tendentsliku tulemuse saavutamiseks tulebki just selliseid kasutada. Näiteks kasvõi viimane lõik Jeesus-lapse sünnist. Originaalkontekstis pani see seik paika Idamaa targad, artikli autor aga üritab vastupidist muljet jätta.

Minu arvates on autori karmaline möödalaskmine tingitud probleemsest arutluskäigust, mille kohaselt on kurjuse olemasolu tunnistamisest järeldatud selle kummardamise, praktiseerimise ja levitamise paratamatus.

Loomulikult ei saa keegi nõuda autorilt kristluse ja satanismi õpetuse täielikku tundmist, ent viidatud probleem puutub pigem üldfilosoofilisse piirkonda, kus valgustatud Idamaa õpetlased minu senise arvamuse kohaselt üsna hästi kodus on.

Filosoofid on seda paradoksi paremini seletanud, vabas vormis ja mõnevõrra lihtsustatud mõttekäik lisaks, miks armastus võib “sünnitada” vihkamist ja headus kurjust.

Armastus/headus eeldab vabadust (vaba tahet) ja vaba valiku olemasolust võib sündida ka valik vihkamiseks ja kurjaks. Et nüüd selle mõttekäigu kohaselt saaks väita, nagu “hea põhjustaks kurja”, tuleks vaba valikuga olend vabastada ka vastutusest oma valiku eest. Kristlus sellist võimalust ei paku, niipalju kui mina sellest aru saan, küll aga annab paljude arvates rahuldava seletuse, kuidas armastus/headus selle paradoksiga praktikas hakkama saab. See on aga teine teema. Head päeva jätku.