Argo Kerb: Rate, Orkut, Facebook, Twitter, surm
Eelväena leiab arvamuseliit üles kõik popid lahingud, kuid „feimi” hajudes ja masside kogunedes pöörab nohisedes selja ja lööb vähimagi süümepiinata hambad kätte, mis nende kuulsust mõnda aega toitis. See on esimene märk langusest. Nii langes Orkut ja nõnda vajus põlu alla disko. Kui eesrindliku linnanoore jaoks oli disko juba ammu sõimusõnaks muutunud, võis suurelt maanteelt ära eksides teinekord mõnes kõrvalises paigas säärast anakronismi kohata. Sama on praegu meie kõigi silme all juhtumas sotsiaalvõrgustikuga Orkut.
Eliit pöörab selja
Enne edasiminemist peab selgitama natuke tänapäevaste suhtlusportaalide hingeelu Eestis. Kõige madalamal tasandil on Rate, mis rõhub tugevalt inimese ürgsetele instinktidele – kulutada raha, rääkida tuttavaid taga, arvustada teiste väljanägemist ja valetada enda oma kohta. Järgmisel astmel asetseb Orkut, mille koorekiht on juba ammu maha jätnud ning kust kustutavad kontosid salamisi häbenedes maha teisedki. Erinevalt Facebooki konto kustutamisest, mis teeb inimesest ikka vinge mässaja ning on seetõttu uudisväärtusega, Orkutiga hüvastijätmist keegi meediasse reklaamima ei tule. See oleks nagu teatada, et lõpuks leiavad tee kapist prügikasti kümme aastat vanad roosad retuusid – kedagi ei huvita ja endal on ka häbi, et sellised asjad üldse olemas oli.
Suhtlusportaalide loetelust jäid välja tutvumisportaalid, mis on nagu kloaak linnale. Räpane, aga vajalik. Kuni loodus kutsub, need ka jäävad.
Portaalimaailmas on oma eluheidikud. Mõni andis alla juba Rate’is – olla praegu veel seal, on andeks antav ainult vaimult või kehalt alaealistele. Just sellise sihtgrupi hormoonide kapitalistlikule ekspluateerimisele on see süsteem ka üles ehitatud. Teised jooksid õigel hetkel üle Orkutisse, kuid ei saa sealt kuidagi tulema. Nad ei ole õppinud, et virtuaalmaailmas on sõber kvantiteet, mitte kvaliteet – ja kahju neist ei tohi olla. Nii et kui keegi soovib popis tutvusringkonnas popina püsida, tuleb oma arvamus kiiresti sordiini alla panna, ohmud ja aeglase reaktsiooniga virtuaalsõbrad hüljata ning minna otsima järgmist kohta, kus olla esimene.
Allub massikäitumise loogikale
Sotsiaalportaalide maailm on julm. Jääd liiga kauaks ühte kohta kopitama – ja oledki tasahilju oma sõpradest ilma jäänud. Millal muutub suhtlusportaal populaarseks ja millal hakatakse sealt eri põhjusel ära liikuma, allub massikäitumise reeglitele ja suurte mastaapide loogikale. Mihkel Raud või Eesti Ekspressi ajakirjanik Krister Kivi, kes hiljuti rahva ette astusid ja kahe käega vastu rinda tagusid, et neile sai küllalt, nad lahkuvad, mängivad ohtlikku mängu. Kui Facebook ei muutu uueks Orkutiks, on karta, et ühel hetkel peavad nad lõunasöögiks iseenda sõnu sööma. See on hind, mida avangardne eliit peab maksma. Õnneks on avalikkuse mälu, nagu kõigile asjaosalistele teada, lühem kui haugi oma.
Muidugi võib Facebook tulevikus ebapopulaarsuse laineharjal muutuda kümme korda väiksemaks, kuid ka sellisel juhul oleks seal üle 40 miljoni aktiivse kasutaja.
Loomulikult ei ole siinkohal loetletud kõiki suhtlemisportaale ja muid nüüdisaegse võrgumaailma ilminguid. Võib olla üpris kindel, et praeguse arengu jätkudes on tänane imik pensioniikka jõudes olnud rohkem kui 50 aastat mõne sotsiaalse võrgustiku või suhtlemisportaali liige. Koerad hauguvad, eelvägi rabeleb, kuid karavan läheb edasi. Kuhu? Sinna, kuhu juhtoinad veavad.
PS! Ka Õpetajate Leht on nüüd Twitteris ja Facebookis.
Artikkel on pärit Õpetajate Lehest.
