Appi! Täiesti salajane!
Kuidas Tallinnat tasakesi tagumikku suunatakse: Ehk arhitekt Veronika Valgu kuri lugu sellest, kuidas riigi maavaldusi kinnisvara-arendajatele kanditakse.
Uskumatu, aga tõsi. Nii nahaalset ja otsest riigi maavalduste poliitilisele võimule soodsatesse erakätesse kantimist pole tükk aega Tallinna linnas näinud. Millise erakonna rahakott täitub kõige jõudsamalt? Lasnamäe linnaosas on kurbade silmadega jäänud nii Lahekalda klindi-ala, Pae park, Tondiraba kui Loopealse. Nüüd on sihikul sadama-ala tervikuna.
Jäppinen: “Kas arhitektid tõesti mõtlevad, et nende arvamus on pädev?”
Detsembris 2005 toimus Eesti Arhitektide Liidu, Tallinna Sadama ja TSAPA koostöös workshop, mille tulemusena valmis tervikvisioon senise city ja mereäärsete uusarengute omavahelisest sidumisest. On põhjust rõõmustada, sest korraks tundus, et linnavalitsus, arhitektid-planeerijad ja sadam on saavutanud ajaloos esmakordse kokkuleppe.
Tunneli lõpus paistis valgus, kuidas edasi minna. Ometi protestivad linnapea Jüri Ratas ning abilinnapea Kalev Kallo selle konsensuse vastu. Ja Kaia Jäppinen — ehk inimene, kes on otseselt vastutav kultuuripealinn 2011 edukuse eest — küsib võidurõõmsalt: “Kas arhitektid tõesti mõtlevad, et nende arvamus on pädev?”
21. märtsil tutvustati Eesti Arhitektide Liidus (EAL) Tallinna Linnaplaneerimise Ameti (TLPA) tellimusel valminud Vanasadama-ala linnaruumilist arengukava. Kava koostasid linnavalitsuse arendajad-linnaplaneerijad käsikäes ehk Hardo Aasmäe, Heldur Meerits, arhitektid Andres Alver, Rein Hansberg, Veljo Kaasik, Ott Kadarik, Erik Konze, EAL-i toonane juht Margit Mutso, arhitekt Tiit Sild, TLPA-st juht Igor Volkov, üldplaneeringute osakonna juhataja Endrik Mänd ja projektijuht Jaan Kurm, Tallinna Sadama esindaja Hannes Kuhlbach, Logi Projekti esindaja Taimi Lokotar. Veelkord — tegemist on asjaosalistega, kelle konsensus on esmakordne Eestis.
Eesti Arhitektide Liit kui apoliitiline ja erapooletu organisatsioon seisab linna arengu eest linlase positsioonilt vaadatuna. Kahtlemata on tegu vähemalt professionaalse arvamusega. Selge on, et Admiraliteedi basseini äärde, workshopi-töös märgitud Raekoja kohale, võiks jääda avalik funktsioon.
Hea küll — kui ei taheta Raekoda, siis võiks seal paikneda ju näiteks uus ringhäälingumaja koos seni Sakalasse planeeritud alternatiivkinokompleksiga. Jüri Ratas ja Kaia Jäppinen näevad uue Raekoja asukohana aga paika, mis on tegelikult ideaalne tulevase ooperiteatri jaoks.
Kogu Eesti paneelrajoonis?
Niisiis, sümbolväärtusega ooperiteatrit pole nende arvates Tallinnasse vaja. Sest kui ooperiteatri asukoht Raekoja poolt ära võtta, siis kuhu teha uus ooperiteater? Lasnamäele? Mis on seni praeguse linnavalitsuse lemmikteema.
Lugupeetavad, lõpetage Lasnamäe laiendamine. Teile on seda korduvalt öeldud. Lasnamäel elab 117 000 elanikku. Ja tuleb tänu teile järjest juurde. Kas kogu Eesti peab lõpuks teie nägemuses elama paneelrajoonis? Tallinki 5-miljardiline disniländ kõige keskel. Rohealad hõivatud Merko kole-elamute ja “super”-marketite poolt.
Kui teha Raekoda Kadrioru Tivoli taha, siis kuidas lahendada ühistranspordi probleem? Et linlasel oleks võimalik Raekotta hõlpsalt pääseda? Ranna-ala ühistransport on laiem probleem — võib küsida, mis juhtuks mereäärsel alal siis, kui ühistransport täielikult puudub (nagu praegu).
Hetkel käib erasektori poolt domineeritud ja autokeskne areng, kus urbaanse linnakeskkonna tihedus ja kvaliteet valgub randa pikkamööda. Tulemusena tekivad ülejäänud linnakeskkonnaga mitte eriti hästi haakuvad arendused, millel on oht nn “linnahalli” sündroomile — üksikobjektidena ei saavuta nad vajalikku vitaalsust, sest ümberringi pole jõudnud kasvada toetavat linnastruktuuri.
Supermarketite loogikavaba plaan
Üks variant oleks esimese sammuna ehitatada välja trammiliin, ja siis on arengupotentsiaal tunduvalt suurem. Sellisel juhul kaasatakse isearenevad fragmendid kohe jõuliselt linnakeskkonda ja mereäärsesse maastikku.
Üksikutel arendusprojektidel on väiksem oht läbi kukkuda, vastupidi — infrastruktuuri toel saavutatakse palju minimaalsemate vahenditega hoopis suurem efekt. Trammiliini rajamisega suunatakse ka investeeringute iseloomu — inimsõbralikumasse ja Euroopa teiste pealinnadega konkurentsivõimelisse maailma. Kultuuripealinn 2011 maailma.
Ooperiteatri teemal jätkates, siis ärgu seda vähemalt linnahalli kõrvale ehitatagu — üks suur sööb teise ära. Linnahallist ida pool, endise betoonitehase krundil ja nüüdsel n-ö Logi arenduse maa-alal on olemas linna maad, mis tuleks vahetada Admiraliteedi basseini nurgatüki vastu. Vastutustundlik ja avalikke huvisid silmas pidav, erapooletu ja kasuahnetu linnavalitsus peaks siin linna huvides sadamaga vahetuskaupa tegema ning reserveerima maa ühiskondlik-avalikuks funktsiooniks.
Kui teete Raekoja ooperiteatri kohale, siis huvitav oleks teada, kuidas tavainimene teie juurde pääseb? Või on see eskapism linlase eest, kes oma muredega teie jutule tahab tulla?
Tallinna linnavalitsus soovib Raekoda teise kohta, sest nii on neil põhjust taotleda riigilt magusamaid maatükke. Kuid milleks — Merko supermarketiteks?
Šanss kultuurisõbralikele arendajatele
Ja siinkohal minu küsimus kõigile mõtlevatele inimestele. Kui riigi maa munitsipaliseerimine käib Harju maavanema ja siis vabariigi valitsuse kaudu, enne kinnitatakse linna taotlus ka volikogus, siis kas siin on võimalust munitsipaliseerimise peatamiseks? Kuna tuleb moodustada ka katastriüksus, siis on see keskkonnaministri pädevuses.
Ehk Villu Reiljan saab jonnida. Otsust saab mõjutada ka Maa-ameti peadirektor. Moodustatud katastriüksus läheb seepeale majandusministri kätte, kes võib selle munitsipaliseerida ka koos erastamiskohustusega (ühelt Savisaarelt teisele näiteks, ja siis Annuse Merkole). Otsuse peab kinnitama ka riigikogu majanduskomisjon.
Kus on šveitser!? Ehk kuidas seda protsessi siis nüüd peatada? Ja veel nii, et katastriüksus siiski moodustatakse, kuid nii, et maad ei munitsipaliseerita? Või siis munitsipaliseeritakse erastamiskohustusega — kuid mitte Merko kasuks. Kui maa munitsipaliseeritakse, kuulutab “linn” moepärast välja hoonestusõiguse konkursi 99 aastaks ning valib sealt välja endale meelepärase kandidaadi ehk näiteks Merko. Samas, kui hoonestusõiguse konkurss toimuks ausalt ja erapooletult, oleks ka teistel arendajatel šanssi. Nendel kultuurisõbralikel.
Olla oma linna arhitekt
Kurikaelade täiesti avalikku salaplaani saab stoppida vaid nii, kui igal kirjeldatud etapil kõik südametunnistusega inimesed annavad endast maksimumi, et protsess ausatele radadele pöörata.
Siin on vaja laiemat erakondade, amtenike ja meedia koostööd. Mõelda ja tegutseda tuleb ennetavalt, igaühel on siin oma roll. Kokkuvõttes pärandame ümbritseva linnaruumi oma lastele ja lastelastele ühisloominguna, kus keegi hiljem ei küsi, et mis parteisse keegi kuulus.
Inimestena oleme elu ees kõik võrdsed. Võrdsete võimalustega maailma muuta. Meist igaühel on võim, apoliitiline inimlik võimalus olla oma kodu ja linna ja riigi arhitekt. Kunstivorm nimega Demokraatia peab ümbritseva elukeskkonna autoriks ju kogu ühiskonda tervikuna. Järelikult, kui elukeskkond ei meeldi, kuid demokraatia tingimustes oleme „sunnitud“ selle kaasautoriks, siis üks variant oleks ümbritsev reaalsus vaikselt omaks võtta.
Aga kui ikka kohe üldse ei istu, siis tuleb tõsta mässu. Lahesõda Eesti moodi.
