Anvar Samosti Ansipi dokjutustuse arvustus: ta on külmalt ratsionaalne inimene, kes armastab ennast ja enda mõtteid
Seda suurema ettevaatusega avasin Kadri Paasi ja Katarina Krjutškova raamatu Andrus Ansipist, tänaseks endisest peaministrist. Üheksa aastat Stenbocki majas, kiire tõus Tartu linnapeaks, äritegevus, millest on vähe teada – ja loomulikult tema võrgustik ehk suhted Neinar Seli, Mart Kadastiku ja teiste tartlastega. Autorid on latist varuga üle hüpanud ja see on suur asi.
Kes siis on Andrus Ansip selle raamatu alusel otsustades?
Tegemist on külmalt ratsionaalse inimesega, kes armastab iseennast ja enda mõtteid ning suudab neid ikka ja jälle korrata. Tal on mõned sõbrad, kes on väga lähedased, kuid nende suhete iseloom tekitab ikka ja jälle küsimusi mõlemapoolsest huvide konfliktist.
Andrus Ansip on kindlasti ka kahe ajastu, okupatsiooniaegse stagnatsiooniperioodi ja üheksakümnendate aastate uuskapitalismi esindaja, üks vähestest, kelles vastandlikud perioodid edukalt kokku saavad. Ratsionaalne inimene, kellele kohanemine, kohanemise nimel pingutamine, kujunes loomulikuks osast iseloomust, tuli toime nii NLKP aparaadis kui tooraineäris.
Ansip muutus ka peaministrina palju, kohanedes üheksa aasta jooksul mitmeid pöördeid teinud Eesti eluga. Me nägime värsket ja püüdlikku erakonna esimeest, majanduskasvu laineharjal ratsutajat, kes kahekohalise kasvunumbri nimel oli valmis hülgama euro, siis võitlevat rahvuslast, kärpevalitsuse kindlakäelist juhti, Euroopa ülemkogude veterani, arrogantset kõiketeadjat, parteist enamliku vihaga sisevaenlase väljapuhastajat. Meest, kes ei suutnud Euroopa Komisjoni voliniku kohta armsaks mõelda ja seejärel meest, kes kangesti tahab volinikuks saada.
Raamatus seisab: „Andruse õde Eve mäletab, et komsomoli- ja parteiliinis pidevalt edenedes pidas Andrus ka kodus sütitavaid monolooge, kuidas peaks olemasoleva ühiskonnakorralduse tingimustes elama ja tegutsema.
„Andrusele meeldis ikka toonitada, kuidas riigikorda enda huvides ära kasutades paremini hakkama saada.””
Paasi ja Krjutškova raamat algab osundusega, et juttu tuleb Eestit kõige kauem juhtinud valitsusjuhi kujunemisloost. Nii ka on. Lugeja saab palju uut teada sellest, kes Andrus Ansip oli enne Stenbocki majja saabumist. Peaministri saavutustest on viimastel nädalatel palju juttu olnud, käesolev teos on klantspildile hädasti vajalikuks raamiks.
Millega Ansip peaministri aastail hakkama ei saanud, oli Reformierakonna kui demokraatliku erakonna juhtimine. Erakonnajuhtidest edulugusid pole palju, aga Ansipi kaks ebaõnnestumist on reljeefsed.
Esiteks, ta ei saanud aru, et erakond on oma olemuselt avalik asi. See ilmnes kõige teravamalt rahaskandaali suvel 2012. aastal.
Teiseks ebaõnnestus Ansip erakonna uuenemist juhtides. Pärast üheksat aastat esimehe kohal oli tema parim – sunnitud – valik mantlipärijaks sama mees, kelle ta üheksa aasta eest sisuliselt pensionile saatis.
Ebaõnnestumisi või lugeda loogilisteks. NLKP ei olnud 1980ndatel enam klassivõitluse eesliinil, aga ta ei olnud avatud või meritokraatlik organisatsioon. Parteilise karjääri eesmärgiks oli püsida oma kohal võimalikult kaua. Ka üheksakümnendate uus äri ei talunud tihti avalikustamist, edu saabus läbi õigel ajal õiges kohas olemise, tutvuste ja varjatud suhete.
Ansipist saab kirjutada veel mitu raamatut. Usun, et Paasi ja Krjutškova oma jääb neile kõigile tooni andma.
---
Raamat jõuab raamatupoodidesse 31. märtsil.
„Andrus Ansip -
Halva iseloomuga tark poiss“
Kadri Paas, Katariina Krjutškova
Toimetajad Kaja Klaas, Martin Malsup
Vaba Kiri 2014
352 lk
