Anti Poolamets: Eesti euroföderalismi haardes: ahjualuse lugu
Eesti saatus Euroopa Liidus meenutab muinasjuttu ahjualusest. Ahjualune küsis kokalt: „Armas sõber, anna ka mulle natuke hüva rooga maitsta”. „Ei tohi anda,” vastas kokk: „endal suur pere ootamas.” „Anna tilgake leentki!” palus väike mehike ja niipea kui kulp mehikese käes oli, sõi ta silmapilk terve paja tühjaks ning kadus ahju alla. Ahjualuse täitmatu isu on ka pankroti serval kõikuvatel hädariikidel, Euroopa Keskpangal ja Euroopa Stabiilsusmehhanismil, sest euro päästmise nimel on euroeliit valmis liikmesriigid siduma mistahes kaotuste ja riskidega. Kuigi euro peamiseks eesmärgiks on kuulutatud hindade stabiilsuse tagamine, on oodata sellele risti vastukäivaid tegusid, näiteks massiivset võlakirjade ostmist, mida on lubanud Euroopa Keskpanga president Mario Draghi ja raha juurdetrükkimist.
Kirjutasin 2003. aastal ajakirjas „Eesti küsimus“: „Oleme taas kaotamas oma riiklikku iseseisvust tekkivale impeeriumile – Euroopa Ühendriikidele, kus väikeriikide osaks jääb tingimusteta allumine. Kõiges ja kõigele, eeskätt aga Saksamaa ja Prantsusmaa ning teiste „suurte“ diktaadile.“ Peaminister Juhan Parts kuulutas seevastu: „Eesti iseseisvus Euroopa Liidus suureneb“. „Rohkem seksikaid mehi!“ oli Res Publica uljaim müügiargument. Liitumisleping sai kulbiks Brüsseli ahjualuste käes ja referendum blankoveksliks meie poliitikutele riigivõimu kantimiseks Euroopa institutsioonidele.
Maksumaksjate raha püramiidskeemi
Juhan Parts eksitas Eesti kodanikke. Iseseisvuse jupi kaupa äraandmine on kestnud 8 aastat. Praeguses etapis seatakse meid juhtparteide tahtel osaliseks rahvusvahelises püramiidskeemis, mis peaks päästma vigasena loodud euroraha. Selle viltuvajanud võlapüramiidi toestamiseks näeb ESM ehk Euroopa Stabiilsusmehhanism ette 700 miljardit eurot, millesse Eesti panustab väikeriigi kohta üüratu summa - 1,8 miljardit. Lõuna-Euroopa pankrotipesadesse paigutamiseks on ette nähtud ka varasema, Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi 1,99 miljardit.
Me oleme kaudselt muutunud isegi Kreeka relvastusprogrammi garanteerijateks. Kreeka ostab kriisiajal USA-st 400 Abrams tanki, ent Rakveres ja Viljandis saame endale lubada vaid ühe päästeauto... Ometi pole Kreeka, vaatamata kordusvalimistele, olnud võimeline laenuandjate nõudeid täitma. Prognoosid ütlevad, et Kreeka lahkumine eurotsoonist on vältimatu ja IMF-i laenuprogramm ilmselt ei jätku. Ukse taga on Hispaania. Kreeka lõplik kukkumine tähendab, et Eestist ESM-i pumbatud summad kaovad ning tohutute kaotuste tõttu hakkavad paljud Euroopa pangad lagunema nagu USA-s Lehman Brothers´i pankroti järel. Püramiidskeemi lagunemisel jäävad rahastajatele ehk maksumaksjatele tühjad pihud.
Pealegi, raha pumbatakse ennekõike vastutustundetuisse erapankadesse, mis peaksid ammu loomulikus pankrotis olema. Paraku, teatud majanduse valdkondades turumajandus ei toimi. Kehtib reegel: kasumid privatiseeritakse, kahjumid sotsialiseeritakse. Riigikogu peaks ju tegema kõik, et põhiseadust kaitsta ja meid ähvardavast finantskatastroofist eemal hoida, ent juriidilised sahkerdused ja finantsiline ettevaatamatus viivad meid iga kuuga lähemale olukorrale, milles peame üle jõu elanud liikmesriikide ja suurpankade toetuseks ise laenu võtma.
Kelle utoopiad, lõbusid ja kasumeid me veel peame ESM-i pumbatud rahaga kinni maksma? Selleks kalliks utoopiaks on Euroopa Ühendriikide ehitamine. Mitmed euro arhitektid, nagu Saksamaa kantsler Helmut Kohl, olid hästi teadlikud euro puudustest, ent poliitika nimel olid nad valmis selleks, et liikmesriigid pannakse peatselt selliste probleemide ette, mille lahendamiseks on vaja täiemahulist poliitilist liitu, koos kõigi riiki iseloomustavate institutsioonide ja pädevustega. ESM-iga kaasneb uute föderaalriiklike elementide sissetoomine, mille abil kavatsetakse kontrollida liikmesriikide eelarveid. Saksamaa tahab juba sel aastal alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu aluslepingute muutmiseks. Eestis nõuaksid need muudatused uut referendumit.
Põhiseadus nagu õõnes puu
Juba praegu, enne ESM-i ja eelarvete kontrollimist võib Euroopa Liitu õiguslikus mõttes kirjeldada kui föderaliseeruvat (pool)riiklikku moodustist. Eesti põhiseadusel on täna viisakas kest, ent tühjenev sisu. Mõttes tuleb paljude paragrahvide juurde juba täna kirjutada, et see pädevus kuulub Euroopa Liidule. Kui põhiseaduse § 59 ütleb, et seadusandlik võim kuulub Riigikogule, siis reaalsus on sellest kaugel – enamuse meil käibivatest seadusandlikest aktidest loob Euroopa Nõukogu ja Euroopa Parlament. Riigikogu asi on neid lihtsalt teadmiseks võtta. Vahva sõdur Shvejk oleks öelnud sellise parlamendi rolli kohta otsekohesemalt: „Lõuad pidada ja edasi teenida.“
Jurist Jüri Raidla ja mitmed poliitikud on hakanud propageerima selle õõnes puu langetamist, et kinnistada osalt juba toimivat föderatiivset ehk osariik-keskvõim suhet meie põhiseaduse ja Euroopa õiguse vahel. Teisisõnu: nad tahavad Eesti Vabariigi osariigiks muutmist! Hea uudis on vähemalt see, et Riigikohus lõhestus ESM-i otsust tehes üsna tasavägiselt - 10 kohtunikku ESM-i kasuks ja 9 vastu. Riigikogu poolt nimetatud kohtu esimehe ja Reformierakonna endise ministri Märt Raski hääl sai siin kaalukeeleks. Riigikohtunik Jüri Ilvest kostis otsuse kohta irooniliselt: „Ma ei saa jaatada teooriat, mille kohaselt globaliseeruvas maailmas saavad kõik mõisted – ka näiteks „suveräänsus“ – uue „üldimbuva“ sisu, mille kohaselt kõik loovutavad „vabatahtlikult“ kõikidele kõiki aastatuhandete jooksul loodud identiteedi elemente, et seeläbi kõikidega kõige paremini kõiksust jagada.“
Tegelikult vajaksime Riigikohut, poliitikuid ja hästiinformeeritud rahvast, kes ei lase end „jagatud suveräänsust“ propageerivate teooriaspekulantide hookus-pookusest eksitada. Tuleb välja, et 20 aastat peale põhiseaduse vastuvõtmist võib tollasel rahvahääletusel otsustatut tõlgendada sobivate moevoolude abiga. Eks mood muutub kiiresti, igal hooajal uuesti sisustatud õigusmõisted ja kaasaegne kuub! Sellal kui Saksa konstitutsioonikohus ESM-i õiguspärasust arutab, on ka saksa juristide seas pinged kasvanud. „ESM on Saksa põhiseaduse vastane putsh!“ kuulutavad valimisliidu „Freie Wähler“ esindajad. „Käed eemale põhiseadusest!“ hüüatab Spiegelis endine konstitutsioonikohtu liige Udo di Fabio.
Demokraatia on segama hakanud
Superriigi loomise kihk on nii suur, et euroeliit ei lase enda poolt kehtestatud reeglitel plaane segada. Selle tabas ära riigikohtunik Jüri Ilvest, kes oma teravas toonis eriarvamuses ESM-i kohta kirjutas: „Käesoleva kaasuse kübaratrikis on asja põhiolemus minu arvates kogu näiliselt intensiivselt kulgenud poleemika juures jäänud ilusasti varjatuks, nagu musta kunsti puhul ikka“ (---) „vaidlusaluse sätte üheks varjatud eesmärgiks on – hälbida EL õiguse põhimõtetest ja usurpeerida rahvaste poolt liitu astumisel esinduskogudele antud volituste ulatust. Eesmärk pühendab abinõu… vägagi vana jesuiitide põhimõte, mis minu arusaamaga õigusriigi alustest siiski kokku ei käi.“
Jürgen Ligi kuulutas äsja, et parlamendi intellektile käib miljardite eurode ESMi pumpamise mõistmine üle jõu. See absurdne nähvamine näitab laiemat trendi kogu Euroopa Liidus, kus täitevvõim kaaperdab üha rohkem parlamentide võimu. Eesti demokraatia allakäigu peamine põhjus on samuti euroföderalism. Kui parlament seadusandjana kaotab suurema osa tööst ministritele EL-i Nõukogus ning muudele institutsioonikestele ja lobistidele, pole põhjust imestada, et rahvaesindajate töö sisaldab üha enam asendustegevusi ja karikatuurseid kähmlusi oma palgaraha ümber.
Vabaduse või euro pankrot?
Kes on suveräänsuse lagunemises süüdi? Ennekõike euroeliit Euroopa Ühendriikide utoopia taganttõukajana ja vastutustundetud poliitikud, kellest mõned kujutlevad end juba tulevaste osariikide kuberneridena. Meid võib päästa Itaalia kommunisti Altiero Spinelli poolt kavandatud superriigist selle varisemine iseenese raskuse all, sest riigiehitamise tuhinas ei arvesta föderalistid majanduslike realiteetide ega Euroopa rahvaste tahtega.
