Anna-Maria Penu: Hirmujutt sookvootidest

 (193)
Anna-Maria Penu: Hirmujutt sookvootidest
ANNA-MARIA PENU (Valencia)

“Tuleb üks naine poliitikasse, muutub naine. Tuleb naisi poliitikasse rohkem, muutub poliitika,” on öelnud Michelle Bachelet, endine Tšiili president.

Kas pole kummaline, et naistest ja meestest koosnevat ühiskonda juhivad ning kooselu puudutavaid otsuseid teevad praktiliselt ainult mehed, kuid vaid vähestele naistele ja meestele tundub see ebademokraatlik, vildakas, kahjulik ühiskonna huvidele? Kuigi veelgi kummalisem on see, et enamusele näib taoline asjade korraldatus normaalne, isegi soovitav ning iga katse muuta valitsevat ebaõiglast korda, parandada soolist tasakaalu nii elutähtsas sfääris kui seda on poliitika, satub automaatselt ränga rünnakutule alla.

Ja seda hoolimata sellest, et Eestis on tegevpoliitikas naeruväärselt vähe naisi: nähtus, mis ei klapi kuidagi naiste haridustaseme, oskuste, töökuse ega ühiskondliku aktiivsusega ning teoreetilise võrdsete võimaluste ideega. Teiste riikide kogemusest lähtuvalt võib kinnitada, et sookvoodid näivad ainsad vahendid, mis aitavad poliitikat läbi soolise võrdsuse paremaks muuta, rikastada, sest “loomulikul teel”, iseenesest ei ole seda mitte kusagil eesolevate meespoliitikute heast tahtest toimunud. Ilmselt seetõttu, et “hea tahe” tõrgub loobumast reserveeritud eelistest…

Kuid miks peavad nii paljud sookvootide rakendamist põhimõtteliselt valeks? Ilmselt seetõttu, et seda esitatakse kui naiste põhjenduseta, ebaõiglast võimu nõudmist. Võimu näivad tahta võtta need (loe: naised), kes seda tegelikult ei vääri, kes pole piisavalt head, et sinna jõuda sama “loomulikult” (ikka ja alati tänu oma isiklikele väärtustele ning töökusele, ühiskondlikud ja kutluurilised mängureeglid ei oma tähtsust) nagu need (loe: mehed), kes moodustavad poliitladviku praegu. Asi on selles, et meie seksistlikus sotsiaalses kujutluses puudub kogu naissool vajalik autoriteet, mis võimu omamist toetaks, annaks kõrgtasemelisele liidrirollile õigustatud aluse. Autoriteet, mis arvatakse meestel olevat kaasasündinud.

Poliitika ehk juhtimine ja otsustamine avalikus sfääris ei ole naiste jaoks, kinnitavad meie traditsioonid, ajalugu, kehale pressitud reeglid, soorollidele ja domineerimisele ehitatud ühiskondlik hierarhia, isegi keel, mida kasutame. Seda tüüpi universaalset ning igivana võimuskeemi, kus naised on olnud ja on siiani nii reaalselt kui ka sümboolselt meeste mõjuvõimu all, nimetatakse patriarhaadiks. Meeste figureerimine riigijuhtide, rektorite, ministrite, ekspertide, ettevõtete juhtkondade liikmetena, kirikupeadena ning muidugi jumala endana pole muud kui meeste ülemvõimu legitiimsuse kinnitus.

Põhimõtteliselt tähendab iga rahva ja riigi esindatuse maskuliinne pilt seda, et on igati õigustatud, et just meeste käes on kõikide naiste ja osade meeste olevik ning tulevik. Ja seda sel lihtsal põhjusel, et mehed on… paremad. Nad on paremad, targemad ja tähtsamad ning seetõttu otsustavad, mis on tähtis, targem ja parem ka riiklikul tasemel. Ühiskondliku elu korraldamises, arendamises, paremaks muutmisel, kellega suhteid luua, kellega need katkestada, millised on riigi peamised geopoliitilised ning majanduslikud huvid, milline peaks olema välispoliitika, milliste valdkondade eelarveid kärpida, millistesse rohkem investeerida, kas ehitada uus, suurem jalgpallistaadion või näiteks rohkem lasteaedu (milleks, kui kõik naised on niikuinii lastega kodus aga jalgpalli on televiisorist ikka väga niru vaadata…) jne.

Ja kui naisi ei ole poliitikute, juhtide, ministrite ja presidentide seas, kui jumal ei ole naine, siis on sellel kindlasti mingi lihtne ja loomulik (loe: bioloogiline) seletus: naissugu pole nii vastutusrikaks, tähtsaks tööks piisavalt tark ega hea. Lugege ükskõik keda, Voltaire¢i, Schopenhauerit või Nietzschet! Suured mõtlejad, kes seda arvamust laiemalt, meie ja järgnevate põlvede mõtetes siiamaani kinnitada aitavad…

Loe veel

Samas on erandeid. Üksikuid aga neid leidub. Ja need erandid on ennekõike erandid oma soole ja mitte inimkonnale laiemalt. Andekas naine on teistest naistest erinev, sarnasem suuremale osale meestele, sest andekaid mehi on maailmas jalaga segada. See on looduse poolt juba nii paika pandud. Seega, kui sadade meeste poolt hõivatud poliitikas leidub vaid kümme säravat naist, siis on see näide meie ühiskonna, meie noore demokraatia erapooletusest: poliitikas on tõesti vaid need naised, kes väärivad seal olemist. Mitte kedagi pole välja jäetud. Nii et kõik need jutud seksistlikest eelarvamustest, kristalllaest, diskrimineerimisest või võimukoridoride kiviaaega ulatuvast misogüüniast on puhas väljamõeldis. Vastupidiselt sotsiobioloogilistele teaduslikele seletustele näiteks peenise ja poliitilise võimekuse põhjus-tagajärg suhtest…

Ja kuigi poliitteoorias pole midagi vääramat, kui eeldus, et reaalsust ei muudeta vaid temaga kohanetakse, usutakse seda, olenevalt kõneallolevast temaatikast, üsna kindlameelselt. Seetõttu näivad sookvoodid riivavat mitte ainult enamuse meeste õiglusmeelt vaid ka mõndade üksikute, säravate, väljavalitute naiste tundeid ja väärikust, kellel on poliitilise eliidi hulka õnnestunud jõuda hoolimata oma a priori tarkust ning andekust kärpivast soost. Nad pelgavad, et sookvootide rakendamise puhul kaob ära nende erilisus, sest kõikide, sel viisil kõrgpoliitikasse jõudnud naiste kohal ripub kahtlusevari kaasasündinud ebakompetentsusest. See, et see ripub nende kohal juba nüüd, nii ehk naa, ei näi neid häirivat nagu ka see mitte, et vähene naiste esindatus seab nad automaatselt teravdatud tähelepanu, karmimate hinnangute, kõrgemate ootuste ning julmema kriitikalaviini alla. Naispoliitikutele kingitakse harva esimene võimalus, teist aga mitte kunagi.

Samuti unustatakse ära, ilmselt tahtlikult, tõsiasi, et sookvoodid ei kehtiks ainult naistele vaid mõlemale soole ehk siis kummagi soo esindajaid, nii mehi kui ka naisi, peab olema parteide valimisnimekirjas vähemalt 40% ja mitte rohkem kui 60%. Miks peaks ebakompetentsuse või vääratel alustel tippu jõudmise kahtlusevari rippuma sellisel juhul vaid naiste peade kohal, kui mehed on nimekirjades samuti just ja ainult kvoodi alusel? Me kas kahtlustame kõiki või mitte kedagi. Või kui siiski kahtlustame naisi rohkem, siis on ilmselgelt tegemist seksistlike eelarvamustega ning teema vajab sügavamat, kriitilist analüüsi.

Sookvootide kui õigluse ja demokraatia põhimõtte võtab hästi kokku Hispaania filosoof Amelia Valcarcel, kes kirjutas: "Me ei soovi ega nõua asju seepärast, et oleme naised vaid sellepärast, et meil on selleks küllaldaselt teeneid, võimeid ja väärtusi, kuid meid hoitakse eemal, sest oleme naised.“

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare