Andrus Saar: Rahvas kummitempliks
Isiklikus plaanis on põhjus lihtne. Analüüsin mitte niivõrd kandidaatide lubadusi, kuivõrd püüan meelde tuletada, mida nad on möödunud valimisperioodil teinud. Viimase ülesandega jään aga tõsiselt hätta. Ma ei tea näiteks, milliste saavutustega tulid 4. ülemaailmselt kliimakonverentsilt riigikogu seal käinud liikmed. Kui aktiivset lobitööd nad seal tegid, milliseid Eesti huve kaitsesid, kas nende sõnavõttudel (kui neid tehti) oli ka mingi mõju või toetati oma arvamusega meie sponsorriikide huve? See jääb paraku mustaks kastiks. Nagu suurem osa poliitikast. Seetõttu jäävad inimeste hinnangud kandidaatidele tavaliselt pealiskaudseks: vaata kui kena/tore/soliidne, vaata, kui kenasti ütles, tema kaitseb meie huve, mõistab meid. Aga mida too inimene koos parteikaaslastega korda on saatnud, sellest valimismaterjalid teada ei anna.
Põhilisest ei kõnelda
Valijatele on antud palju õpetusi, kelle poolt valida. Räägitakse, et varasemaga võrreldes on valimiskampaaniad muutunud sisukamaks. Paljudest põhiküsimustest ei kõnelda aga ikkagi. Kõige olulisem puudujääk on, et võimulolijatel puudub kohustus tegutseda Eesti rahva, ja ainult Eesti rahva huvides. Küsimusele, kuidas poliitikud oma valijate ees vastutavad, kuidas kontrollitakse, kas nad tegutsevad elanike huvides, vastust ei saa. Puudub kohustus anda oma valijate ees aru. Näide: teiste riikide valitsused imestavad, kuidas küll Eestis suudeti nii suuri eelarvekärpeid teha. Miks nemad nii ei saa? Asi on lihtne: nad peavad konsulteerima valijatega. Neil puudub võimalus rahvale lihtlabaselt müts pähe tõmmata ja temalt mitte küsida.
Aruandluskohustuse puudumine on ka põhjus, miks räägivad erakonnad uute valimiste eel üldjuhul ainult tulevikust, mitte sellest, mis on saavutatud ja mida eiratud. Lubaduste täitmist ei saa ju keegi kontrollida. Võid isekeskis näpuga järge vedada, kuid sinna see asi ka jääb, keegi pole kohustatud vastama ega vastutama.
Erakondade programmides võib leida erinevusi, aga ühes on nad ühel nõul: mitte mingil juhul ei tohi seadustesse, iseäranis põhiseadusesse teha muudatusi, mis halvendaksid nende positsiooni, muudaksid nad aruandekohuslasteks valijate ees. Teine, mida erakonnad kardavad nagu tuld, on referendumid Eestile (loe: rahvale) olulistes küsimustes. Erakonnad ei taha, et elanikel oleks õigus algatada seadusandlikke initsiatiive.
Kelle poolt hääletada?
Võib-olla on mõttekas valida neid, kes soostuvad seisukohaga, et riik ei ole valmis ehitatud, vaid seda tuleb ümber defineerida ja muuta. Või valida inimesed, kes leiavad, et Eesti-sugune väikeriik peab olema kokkuhoidlik ja efektiivne: meil ei ole kunagi nii palju raha, et saaksime endale lubada grandioosseid kavu ja pidada ülal institutsioone, milleta saab riik väga hästi toimida. Kokkuhoidlikkus ei tähenda koonerdamist, vaid selgeid sihte, milleks vajame iseseisvat Eestit, mitte ühinenud Euroopa Liitu, kus väikeriikidel on üldiselt vaid üks funktsioon: kulpi lüüa.
Valimistel usaldavad inimesed oma hääled konkreetsele isikule ja üldjuhul selle kaudu ka erakonnale. Erakonnad ütlevad, et nad vastutavad. Vähemalt kümmekond aastat tagasi kirjutasin, et poliitiline vastutus on suits, mis hajub. Kahjuks on aeg tõestanud, et selles pole midagi muutunud.
Käisin äsja vaatamas Briti autori Pip Uttoni mononäidendit „Adolf” Ervin Õunapuu lavastuses ja Indrek Taalma esituses. Tänapäeva Eesti konteksti toodud näidendist aimub tavainimese karje, sest Eestit survestavad tugevad jõud: meid sunnitakse olema kümnetes küsimustes lõpmatuseni tolerantne, meid ostetakse üles, me võitleme teiste riikide ja gruppide huvide eest jms. Nii võivad eestlaste õigused ja huvid jääda tagaplaanile. Lavastus näitas selgelt, kui lähedal võib väikeinimene olla allaheitlikkuse piiri ületamisele ning sealt Hitleri testamendi tunnustamisele. Ei tahaks sugugi, et riigikogu valimised teeksid valijatest kummitempli.
Euroopa väärtuste uuringud on näidanud, et Eestis on järsult kasvanud nende inimeste arv, kes soovivad Eesti asjus senisest rohkem sõna sekka öelda. Seda aga tõsiseltvõetavas vormis ei võimaldata. Kommentaariumide sõnavabadus ei rahulda inimeste soovi poliitikas kaasa rääkida. Valimised kuuluvad praktiliselt samasse kategooriasse.
Kõigel on piirid. Praegune olukord ei kesta lõpmatuseni.
