Andrus Norak: Vägivallatuse väljakutsest

 (1543)
Andrus Norak
Ma ei arva, et vägivalla näitamisel oleks otsest sidet vägivallaga tänavatel, ent kaudne side on aga kindlasti olemas. Julgeksin isegi väita, et filmitööstus ise kutsus oma katastroof- ja terroriteistega välja need “vaimud”, kes 11.septembri terroriaktid korraldasid ja USA vohavast libavägivallast kohutavasse reaalsusesse äratasid.

Toimub võiks nimetada modernistliku, riigi omandiks oleva vägivallaaparaadi “privatiseerimiseks”. Pikemas perspektiivis on sellele üsna raske vastu seista. Terror ei ole midagi muud kui reegleid mittejärgiv sõjapidamine, arusaam, et ülev eesmärk lubab kasutada ükspuha kui “madalaid” vahendeid. See arusaam iseloomustas õhtumaises kultuuris ajuti jesuiite.

Juhtusin hiljuti vaatama seriaali Napoleonist. Jõudes Moskva lähistele ootas see valgustusidealist pikisilmi linnavõtmetega bojaare, eeldades samasugust vastuvõttu, nagu talle Euroopa linnade väravais osaks oli saanud. Suur oli aga Napoleoni pettumus, kui selgus, et venelased ei sõdigi tsiviliseeritud maailma reeglite järgi, talitades irratsionaalselt ning arutult, süüdates ise oma kauni pealinna.

Reeglite mittejärgimine annab alati eelise ja üllatusmomendi. Teiseks Teguriks, mis pikemas perspektiivis islamiäärmuslastele eelise annab on nende asendatavus. Samasugust loogikat kuulsin ka oma mööndundaastasel reisil Iisraeli mõnede palestiinlaste suust: “Me võidame niikuinii, sest erinevalt neist hellikutest (juutidest) ei karda me surma”. Küllap on selleski omajagu tõtt, sest reeglite järgijad jäävad paratamatult omaenda reeglite vangi ja kipuvad ka vastasest enda moodi mõtlema.

Kindlasti toob praegune sõjategevus kaasa tagasilöögi Globaliseerumisele, inimesed klammerduvad tsivilisatsioonisisestest rivaliteetidest ja erinevustest oma tsivilisatsiooni külge. Kui USA kahurid Kõnelevad, siis vaikib Euroopa muusade kriitika McKultuuri ja Microsofti suhtes.

Vägivald ei ole ilus, põnev ega fun. Vägivald on kole ja vastik. Vägivallaga harjumine tähendab inimese arengus paratamatut sammu tagasi ning meie instinkte katva hapra kultuurivõõba murenemist.

Praegusele konfliktideahelale on pikka aega teed valmistanud vägivallatuse idee erosioon Lääne ühiskonnas.

Vägivallatuse kui ideoloogia tuntuimateks esindajateks olid Albert Schweitzer , Mahatma Gandhi ja Martin Luther King. Möödunud sajandi lõpukümnenditeni võis läänemaailmas täheldada vägivallatuse ideaali kasvavat populaarsust, sajandi lõpp pööras aga selle tendentsi vastupidiseks.

Stanislaw Lem kirjutab ühes oma ulmekas kahest kosmosereisilt tulnud mehest, kes ehmatusega avastavad: inimesed on nende äraolekul vägivallatuteks “poogitud”. Käivad need kaks siis salaja omavahel poksimas, üksteisel ninast verd välja löömas, ikka selleks, et end ikka inimestena tunda. Meie planeedilt seitsmekümnendatel lahkunu avastaks 2001-l naastes õudusega eest just vägivallatuse kadumise.

Kahjuks ei järgi ka tänased lääne vastukultuuri esindajad vägivallatust. Vägivallatu vastuhakk sai toimida vaid ühiskonnas, kus vastastikuselt teatud reegleid austati. Vägivallatus eeldas vähemalt mingitki mõlemapoolset respekti ja viitas seega kogu ühiskonna üldisele arengutasemele. Vägivallatu vastupanu olnuks mõeldamatu stalinistlikul Venemaal või natsistlikul Saksamaal. Praegusel õhtumaal tundub see juba pea sama utoopilisena.

Meenub kaader kunagisest menufilmist “Ristiisa”, kus Sitsiilias varjul olev maffiaboss küsib: kus selle linnakese mehed on? “Vendetta”, vastatakse talle. Veritasu põhimõttel poleks ju muidu vigagi, ainult et rehkendus on osalistel erinev. Kui ühe meelest võiks vägivalla ära lõpetada, siis teine arvab, et veel ei saa. Nii see vägivallaratas pöörlema jääbki. Ah soo, üks võimalus on veel, nimelt andestus. See aga nõuab veelgi suuremat jõudu kui kättemaks. Ja eeskujud kuluksid selles osas samuti hädasti ära. Vägivallatuse apostlid. Kus nad on?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare