Andrus Norak: Surm — suur legitimiseerija

 (318)

Andrus Norak
Pühakirjas tähendab surm ennekõike lahutust ja seda kolmes mõttes. Kõigepealt lahutust Jumalast juba siin, selles elus, nii enda kui teiste meelest üsnagi elavana. Seejärel hinge ja ihu lahutust ajaliku surma läbi. See oleks surm, nagu me seda tavaliselt mõistame. Siis leiab Suurel Kohtupäeval aset juba asetleidnu igavene fikseering, mida Pühakiri ka teiseks surmaks nimetab.

Nõnda on surma kui suure legitimiseerija toimeaineks lahutus ja juba asetleidnud lahutuse jäädvustamine. Kui surm ja vägivald mingi õilsa eesmärgi nimel aset leiab ning kannatusi kaasa toob, siis annab see ellujäänutele moraalset kapitali ja kinnitust, et nende üritus on õiglane ja võitlus võitlemist väärt. Sarnast mõtteviisi kannavad totalitaristlikud režiimid üle kogu maailma. Ega siis Nõukogude Liidu lipp olnud asjata punast, vere värvi. Ilma end surma läbi legitimiseerimata ei suuda totalitarism kaua püsida.

Kristluseski muutus rist ülestõusmise märgist surma ja haua tähiseks. Erinevalt selle maailma struktuuridest peaks kiriku ja kristluse legitimiseerijaks olema elu, mitte surm. Kristus ütles: “mina olen tulnud selleks, et teil oleks elu ja seda ülirohkesti.” Sedamööda kuidas Kristlus end riigivõimuga sidus, asendus ka eluandja Kristus surmajärgsuse valitseja Kristusega. Meenutagem siinkohal kasvõi Berndt Notket ja tema “Surmatantsu”, mis kogu elu surma näitelavana näeb.

Loe veel

Kirik, mis end varmalt ilmalike jõustruktuuridega samastas, muutis Jeesuse Elu Issandast surmakutsariks. Praeguseks on riigivõim end Kirikust formaalselt lahti haakinud, Kirik samastab end aga harjumuspäraselt ikka pigem surma kui eluga. Kui talituste statistikat vaadata, siis on matused senini sündmuseks, mille puhul kõige sagedamini Kiriku poole pöördutakse. Samas, meil Eestis püüdleb Kirik tagasi lähedasemate suhete poole riigiga, ajades minu arvates nii kahetsusväärselt riigi ja ühiskonna omavahel segamini. Sedapuhku sõdib Kirik juba riigilt tellimuse saamise nimel, et riik aitaks elus püsida ja seeläbi Kirikut legitimiseeriks.

Kirikuliikmete hulgaski püsib surmalembus. Senini võib kuulda näiteid sellest, kuidas keegi patustanuna omale õnnetu otsa leidis. Säärased näited ei ole kindlasti korrektsed, sest Pühakirja järgi on praegu armuaeg, aeg mil Jumal räägib armastuse ja mitte karistuse läbi. Kristus on just selleks tulnud, et surm üks kord ja igaveseks elu legitimiseeriks ja enam ohvreid ei toodaks. Ühiskonnakorrad, mis seda ei tunnista, on määratud end ikka ja jälle surma abil legitiseerima.

Surma kui suurt legitimiseerijat annab ka soolisest vaatepunktist lahata. Naine on teadupärast eluandja ja seetõttu ühiskonnas raskemini asendatav kui mees. Seda peegeldavad suhtumised hädaolukordades, kus naised ja lapsed päästetakse eelisjärjekooras ning kergemini asendatavad mehed jäetakse iseenda hooleks. Ükspuha, kui suure surve all ka naised väidavad end olevat, ei tee see ometi tühjaks seda ülevat fakti, et just nende ihust sünnib uus elu.

Tundub, et tänapäeva feminismis on nood asjad läinud segi samamoodi nagu kunagi kristluseski. Ühest küljest apelleeritakse surmale kui naisvabastusliikumise suurele legitimiseerijale. (Ka feminismil on omad kuulsusrikkad märtrid.) See on aga väga ambivalentne apelleering, sest survatuinagi elavad naised statistika järgi meestest (vähemasti meil Eestis) üle kümne aasta kauem.

Seega ei ole survamise argument surmaga põhjendatud ja töötab pigem feminismi vastu kui poolt. Probleem langeks ära, kui naised oma suurt võitlust elust, kuid mitte surmast lähtuvate kategooriatega legitimiseerida püüaks.

Kui valida elu ja surma vahel, oleks alati targem elu eelistada.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare