Andrus Norak: Saatuslikkusest

 (921)
Andrus Norak

Moirad, peajumal Zeusi kolm tütart olid Antiik-Kreeka saatusejumalannad. Nemad määrasid inimese eluea pikkuse. Moirad olid kurdid mistahes soovidele, palvetele ja ohvriandidele. Saatusega oli seega karm lugu, seda ei olnud võimalik mõjustada (vahel ehk ainult pisut aeglustada).

Esimene moiradest oli Klotho (ketraja), kes ketras iga sureliku elulõnga ja määras nii eluea pikkuse. Kui lõng katki lõigati, lõppes ka elu. Teine, Lachesis (väljajagaja), võttis kinnisilmi loosi, mis pidi iga sureliku osaks saama. Keegi ei saanud saatusejumalannadest määratud elukäiku muuta sest kolmas õde, Atropos (paratamatus), märkis suurde kirjarulli muutmatute ja kustumatute tähtedega üles kõik, mida kaks õde olid otsustanud. Kirjapandut ei saanud ka saatusejumalannad enam kustutada ega muuta.

Lisaks moiradele oli veel jumalanna Fortuna, kes jagas üksnes häid ande. Tema silmad olid aga seotud ning nõnda langesid ta annid huupi, vahel teenitult ja vahel teenimatult.

Isegi peajumal Zeus jälgis, et saatus kõnniks ettemääratud rada ja oli seega pigem täidesaatva kui seadusandliku võimu esindaja. Saatust ei saanud muuta, küll aga oli võimalik ees ootavast oraaklite abil aimdust saada.

Ladina keeles nimetati saatusejumalannasid fatae. Siit ka nimetus fatalism, fataaalne jne. Websteri järgi on fatalism arusaam, mille järgi kõik sündmused on vääramatust ettemääratusest põhjustatud. Fatalistlik maailm on rahulik, sest juhuseid ei esine. Kõik kulgeb järjekindlalt vääramatu lõpu suunas ning seetõttu ei ole ka keegi mitte milleski süüdi. Tähtis pole see, mis juhtub, vaid kuidas juhtub.

Fatalistlik maailmavaade tundub hästi kokku sobivat suhteliselt staatilise, seisusliku ühiskonnakorraga. Kui ühiskond on dünaamiline ja arenev, siis kipub ka inimeste usk saatusesse kahanema (ehkki päriselt ei kao ta kuhugi). Ka suhtumise “ajalehepoisist miljonäriks” juures võib ju väita, et ju olid siis asjad niimoodi määratud, et just mina pidin miljonäriks saama. Seega võib fatalism edukalt koos eksisteerida ka dünaamilise ja inimvastutust rõhutava ellusuhtumise ja maailmavaatega.

Jaan Kaplinski sõnul on fatalism “psüühilise hoiakuna levinud ja usaldusväärne kaitsereaktsion maailma ja teiste inimeste hoolimatuse vastu.”

Fatalismi leiame kõikidest religioonidest. Fatalismile rajanevad ka laialt levinud astroloogilised arusaamad: Ma olen selline, sest olen jäär, tulihobu vms. Tänapäeval, mil selgelt on tõestatud inimese eluea seos eluviiside (näiteks kasvõi alkoholismi ning suitsetamisega) on üha raskem fatalist olla. Ometi on fatalistlik maailmavaade osutunud erakordselt elujõuliseks.

Pühakirjas on kirjakohti, mida saab pidada vägagi fatalistlikeks. Õigupoolest on kogu kristlus tõlgendatav jumalikult ettemääratud kolmanda, juutidele ja paganatele lisanduva rahva esiletoomisena. Kristlasteks saavad need, kes Jumaliku määratuse ja kutse vastu võtavad. Jumalik ettemääratus ulatub aga ka individuaaltasandile.

Algkristluse ajal, kui individualismikontseptsioon oli Läänemaailmas nõrk, valitsesid arusaamad kristlaskonnast kui Jumala omandrahvast. Reformatsioon tõstatas äramääratuse küsimused uuesti täie teravusega, sedapuhku aga juba individuaaltasandil. Kas vastandlikku seisukohta nimetati teoloogide Kalvini ja Arminiuse jägi.

Kalvinismi kohaselt on Jumal juba enne maailmade loomist määranud osad inimesed igavese õndsuse ja osad igavese hukatuse jaoks. Mõistagi suri Kristus vaid igavesele elule määratute eest. Arminianism seevastu paneb märksa suuremat rõhku inimese vabale tahtele ning sellest tulenevatele otsustele ja vastutusele.

Kalvinism puhul ei ole lihtne selgitada, miks siis Kristus üldse tulema pidi. Jumal oli ju niikuinii need üksikud päästetud välja valinud. Arminianism teeb omaltpoolt tihti Jumala armu millegiks mehhaaniliseks, mis alati saadaval ja ootab, millal inimene suvatseb otsusele jõuda. Rõhuasetus võib sel juhul liialt inimesele ja liiga vähe Jumalale minna.

Justnimelt kalvinistlike argumentidega (ju see siis pole niimoodi määratud jne) õigustavad end tihti inimesed, kes ise kristlased ei ole. Kui on ette määratud, siis ei ole ka vastutust. Arminianistliku arusaama korral ei ole aga Kristusest teadval inimesel ühtegi head vabandust Kristuse kasuks mitte otsustada.

Loe veel

Mina tean, kumb ma olen ja miks ma seda olen. Kas sina oled pigem kalvinist või arminianist? Olgu kogu ülejäänud äramääratusega kuidas on, tahaksin siiski loota, et meie kalvinistlikel või arminianistlikel seisukohtadel olemine ei ole ette ära määratud.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare