Kirikuloos nimetatakse doktriini ka “kollektiivse Jumalakogemuse destillaadiks”. Mida vanem kirik, seda väiksemat rõhku tavaliselt kogemusele pannakse. Autoriteedi allikates nimetab näiteks Ühinenud Metodisti Kirik religioosset kogemust neljandana (peale Pühakirja, traditsiooni ja mõistust).
Uususundites on kogemus enam väärtustatud, tihtipeale Pühakirjast järgmiseks autoriteediallikaks ning mõne religioosse juhi puhul isegi Pühakirjast olulisemaks. Loomulikult juhib see usuelu individualismi, solipsismi ja juhikultustesse. Meenub ühe Elu Sõna liikme märkus oma pastori äkilise meelemuutuse kohta. “Säärane kannapööre sai küll vaid otse jumalalt tulla”. Sellise loogikaga jõuame varsti Caligula aegadesse, kus keisri irratsionaalsed jaburdused (hobuse senatisse valimine ja merejumala ründamine) olid germaanlastest sõduritele kõige kindlamateks kinnitusteks keisri jumalikkusest..
Religioosne kogemus on sillaks nähtava ja nähtamatu maailma vahel. See, mida kristlased nimetavad osaduseks, on teatud ühtsuse tunne inimese ja Jumala vahel. Seda saab religioossete distsipliinidega ka teadlikult arendada. Inimene on osaduses siis, kui ta “süda on puhas ja ta elab oma parimat arusaama mööda kooskõlas Jumala tahtega”. Palve on üheks peamiseks kommunikatsiooni- ning samuti religioosse kogemuse omandamise vahendiks.
Religioosne kogemus koosneb William Jamesi järgi kahest osast: esiteks ebamugavus- või raskustundest ehk siis arusaamast, et minuga on midagi valesti. Teiseks lahendusest — eelnenud olukorrast pääsemisest läbi kõrgema vaimse jõu. Religioosne kogemus võib anda meile turvalisust ja kindlust, mõõdukust ja rahu ning põhjustada suhetes teistega positiivsete tunnete ning suhtumiste ülekaalu.
Miks me aga nimetame teatud kogemusi religioosseteks ja teisi mittereligioosseteks? Mille alusel me neid eritleme? Usundiloolaste järgi on iga inimest terviklikult haarav kogemus religioosne. Religioosne kogemus ei pruugi sugugi meeldiv olla, vaid C. S. Lewis sõnul ka numinoossne. Piisab, kui meenutada Vanas ja Uues Testamendis leiduvaid arvukaid näiteid, kus inimesed, kellele Jumal end ilmutas, arvasid endid surmale määratud olevat.
Möönan, et erinevatel inimestel võib religioon erinevate kogemustega seostuda. Osadel näiteks esteetika ja/või moraaliga. Vahest on religioossed kogemused need, mida me ei oska nende kvaliteedi tõttu lihtsalt kuhugi mujale liigitada. Mittereligioossed inimesed tunnevad tõenäoliselt samu asju, aga väljendavad end teistsugustes terminites. Veelgi enam, kuna inimlik tunnetusaparaat on sarnane ka kõige erinevamatel inimestel, siis ei saa ka erinevate religioonide inimesed väga erinevalt kogeda. Religioossed kogemused on aga igal juhul tippkogemused. Kogemused, kus õnn ja õõva segi lähevad.
Pavlovi refleksi läbi seostame me teatud kogemusi religiooniga. See eeldab religioosse metanarratiivi ja vastava terminoloogia tundmist.
Usutee on kitsas tee usuhulluse ja tegeliku hulluse vahel. Võitlus isikliku veende ja kõige seda eitava vahel. Tõekriteeriumiks siingi praktika: usk kas teostub (materialiseerub) või ei. Piibli usukangelased oleksid täna suuremalt jaolt mõnes kinnipidamiskohas. Ometi on just nemad postmodernse terminoloogia järgi kultuurikatkestuste põhjustajad, mis inimühiskonda hüppeliselt edasi on viinud. Teisalt on religioon ka ühiskonna tavaväärtuste kinnistaja ja edasikandja. See külg mind isiklikult ei huvita. Jeesus oli metsik ja vaba ning praktika mõistis ta väited religioossete kogemuste kohta õigeks.
