Andrus Norak: Postmodernismi kaitseks

 (107)
Andrus Norak
Need definitsioonid peegeldavad senini valitsevat Valgustusaegset arusaama, mida esindavad kõik maailma suurimad entsüklopeediaid. Sõna “reaalsus” tuleneb ladinakeelsest realitas, see omakorda res’ist ehk “asjast”. Termin toodi Lääne filosoofiasse 13-ndal sajandil, arvatavasti Duns Scotuse poolt kes kasutas seda kui olemise sünonüümi. Tänapäevasteks sünonüümideks oleks näiteks “aktuaalsus” ja “eksistents”. Sellest mis ON, võib rääkida ka kui olevast või reaalsest.

Sõna “reaalsus” on eesti keeles laensõna, millest rääkiminegi eeldab võimalust seda reaalsust mingist muust vaatepunktist vaadata.

Milline on siis asjade tegelik olek? Küsimus, mis on reaalsus meeltekogemusest lahus on mõttetu, sest mõista ei saaks me seda niikuinii. Jah, küllap on palju võnkuvaid laineid. Teame aga üksnes seda, mida kogeme. Kogeme läbi orgaaniliste või kunstlike abivahendite, olgu nendeks silmalääts, prillilääts, teleskoobi- või mikroskoobilääts, kõrva kuulmekile vms. Milline osa on aga mõistusel? Descartes’i järgi on inimmõistus tunnetusprotsessis passiivne nö tabula rasa. Kanti järgi aga vastupidiselt aktiivne, pidevalt kontseptsioone ja kategooriaid välja töötav ning kogemusi neisse liigitav.

Et asja pisutki lihtsustada, jagame realistid kahte gruppi, ühelpool objektivistid kes arvavad et inimmõistus on võimeline enam-vähem objektiivselt peegeldama mitteinimlikke reaalsusi ja teiselpool konstruktivistid, kes väidavad, et see mida me nimetame “reaalseks maailmaks” on enamjaolt sotsiaalne konstruktsioon.

Konstruktivism on küllaltki uus lähenemisnurk aga seda lähenemist toetavad jõuliselt viimased neurobioloogililised avastused. Marvin Minsky järgi on inimaju mitte üks ja terviklik organ (nagu arvas Kant), vaid pigem keerukas kompleks organitest, millel on vägagi erinevad funktsioonid ning ainult küllaltki väike osa ajust on haaratud inimese meeltetajuga tegelemisse. Enamus ajust pole aga seotud mitte välismaailmaga vaid teiste ajuosadega — ning reaalsus tähendab seega aju erinevate osade seisundeid. Sel põhjusel arvab ta, et peame maha panema idee ajust kui organist, mille peamiseks ülesandeks ongi tegeleda välismaailma tajumisega.

Objektivistide märksõnaks on alati olnud “vastavus” kosmilise reaalsuse ja inimmõistmise vahel. Tänapäeval eelistatakse küll kasutada vähempretensioonikat sõna “sobivus”. Idee, filosoofiasüsteem, teaduslik teooria või isegi isiklik identiteet ei pea tänaste arusaamade kohaselt enam täpselt peegeldama reaalsust, senikaua kui ta enam-vähem korralikult omas kontekstis töötab.

Pelgad paarsada aastat tagasi tunnistas suur hulk ühiskondi vaid üht reaalsust ja pühendas end selle eest võitlemisele. Mingi muu reaalsuse olemasolu tunnistamise eest võidi inimesi tuliriidal põletada. Tänagi kuulutavad fundamentalistid, et teised reaalsusversioonid (tõlgendused) on ohtlikud, kuna mitmete reaalsuste tunnistamine jätab sotsiaalse korra ilma aluseta ning et mõned asjad pole lihtsalt tõesed, vaid igaühele ja igal ajal kehtivad.

Meie igapäine maailmavaade kaldub enamjaolt objektivismi poole, selle poole mida filosoofid nimetaksid “naiivrealismiks”. Üldjoontes usume et universum on säärane nagu me seda kogeme. Vähemasti piisab minu reaalsusetajumise astmest selleks et autoga koju sõita, nagu ma oma tundides ütlen.

Kui meid aga reaalsuse kohta küsitletakse, kipume oma vastustes konstruktivismi poole kalduma. Vähesed meist teadvustavad, et konstruktivismi tunnistamine eristab meid põhjalikult inimestest, kes elasid veel kõigest paarkümmend aastat tagasi. See uus ühiskond ei oska end veel defineerida seeläbi mida ta on, vaid üksnes seeläbi mida ta ei ole. Konstruktivistide arvates ei ole inimestel tegelikult nn. “jumala pilku” vaadates mitteinimlikule reaalsuselele. Nad ütlevad, et me elame sümbolite maailmas, mida paljud inimesed ühiselt kogevad. Ja seda ei väljenda mitte üksainus lugu, vaid pigem suur hulk erinevate inimgruppide poolt konstrueeritud lugusid.

Konstruktivistide arvates võib inimestel olla täiesti erinev arusaam sellest, milline on nende isiklik identiteet, aeg ja ruum. Konstruktivistid on seega ühest küljest revolutsionäärid ja teisalt konservatiivid.

Loe veel

XX sajandi kvantteooria ütleb, et traditsioonilisest reaalsusemõistest - misjärgi mateeria on kombatav, tihe ja kõva — tuleb loobuda kui tahame tõesti reaalset mõista. Meid seovad reaalsega need kvant-entiteedid, mis ulatuvad üle tavalise aja- ja ruumikategooriate piiride.

Vahest lepiksime me oma postmodernse kontekstiga kergemini, kui oleksime ise küllalt veendunud, et ei eksisteeri tõde ilma absoluutideta, teadust ilma objektiivsuseta, moraali ilma käskudeta, ühiskonda ilma uskumuste ja väärtusteta ning religiooni ilma kirikuta. Vanade ususüsteemide murdumine ei tähenda sugugi moraali kadumist, pigem vastupidi. Postmodernsusaeg on kaasa toonud omamoodi renessanssi selliste põhimõtete otsimisel nagu moraal, eetika ja prioriteedid. Loomulikult ei ole tänane moraal samasugune nagu see oli eile ja homne, säärane nagu see täna on.

See, et reaalsus suuresti sotsiaalne konstruktsioon on, ei tähenda et see mingilgi kombel alaväärtuslik oleks või et me seda tõsiselt ei peaks võtma.

Kasutatud kirjandus:

Reality Isn’t What It Used To Be; Walter Truett Anderson, Harper San Francisco, 1990 Logos ja Mythos, Viktor Konsa; Akadeemia No 1 1990 Jumal ja Teadus, Jean Guitton, Grishka Bogdanov; Igor Bogdanov, Johannes Esto Ühing, Tartu 2001

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare