Andrus Norak: Nuu Zajats, Pagadii…

 (129)
Arvutid ei ole head ega kurjad, on ainult õiged ja valed nupud, mida saab õiges või vales järjekorras vajutada. Kui vajutad vales järjekorras, siis ei saa lihtsalt edasi või kustutad mõne tähtsa faili ära, aga ega sa sellepärast halvem või parem ei ole.

George Soros ütleb, et ka rahvusvahelised finantsturud ei ole ei moraalsed ega ebamoraalsed, vaid lihtsalt amoraalsed ehk moraalitud. Ei ole samamoodi hääd ega kurja, on ainult reeglid ja kasulikud või kahjulikud otsused.

Sedasama väidab Richard Dawkins oma raamatus “Jõgi Eedenist” kogu eluslooduse kohta: “See kõlab küll julmalt aga tegelikult on loodus üksnes armutult ükskõikne”. Seesama puudutab kõike mis geenidega seotud ja veel paljutki.

Meil, kalamaksaõlis leotatud põlvkonnal, on raske säärases maailmas elada, kus ei saa asju ja nähtusi enam hää ja kurja skaalal liigitada. Oleme ise tulnud ajast, kus võisime olla kas head või halvad lapsed ning ega seal palju muid võimalusi ei olnud. Modernismiajal käsitleti lapsi puudega täiskasvanutena ja see õigustas enam vähem kõike mida vanemad tegid.

Kus on siis hea ja kurja viimased pelgupaigad meie maailmas? Vahest kusagil sügaval meie endi alateadvuses või südametunnistuses? Kultuurantropoloogid väidavad, et sealgi mitte. Kui laps on pisikesest peale harjunud toore inimmaksaga maiustama, siis ei ütle ka ta süüme ka selle kohta midagi halba.

Kultuurantropoloogia õpetab ka, et igas kultuuris on omad ideaalid, mille järgi väga vähesed elavad. Seda vastuolu ideaali ja tegelikkuse vahel võiks siis vähemasti jutumärkides iga kultuuri oma “patuks” nimetada.

Ühes hiljutises Arkaadias kõlab Rein Veidemanni väide, et erinevalt Jürgen Habermas’i väitest, on modernismi projekt Eestis juba edukalt lõpetatud. Viimase Vikerkaare näitel ei ole meie kultuurimaastikul enam midagi keelatut ja kui keelatut ei ole, siis ei ole ka pattu. Loogiline mis? Ei ole enam kahte puud kui modernistliku dualismi sümbolit, pigem on keskkonnateadlikus meile iga puu selle kohta mõõdupuuks säädnud, kas me hääd või kurjad oleme. Hiljutises dokfilmis preili Chongist küsis Mark Soosaar ainult: “kas nii on ilus?”

Hea ja kurja asemel on ärritajad. Nagu me bioloogiast teame, kipub organism liiga väikest ärritajat lihtsalt ignoreerima. Liiga suurt läbi šokireaktsiooni samuti. Kui aga ärritaja paras on, siis ümbritseb organism ta igaks juhuks sekreediga, milledest hiljem kauneid naisteehteid tehakse. Organismil on aga omadus harjuda ja nii muutuvadki modernussaegsed šokeerijad kauniteks postmodernseteks pärliteks. Teame ka, et kui kõigusoojane konn külma vette asetada ja vett aeglaselt kuumutada, ei hüppagi ta katlast välja vaid laseb end ära keeta.

Martin Buberi arvates tähendas “hea ja kurjatundmise puust” söömine seda, et Aadam ja Eeva saavad kogema inimeksistentsi äärmusi, sündi ja surma. Teisalt tähendab see ka, et inimesed asusid looma iseenda, inimkogemusele rajanevat arusaama heast ja kurjast.

“Emotsionaalse Intelligentsuse” autor pakub välja, et emotsioonid on evolutsiooniprotsessis meisse talletunud ürgsed reageerimisviisid. Kui see nõnda on, siis ehk on hea ja kuri vaid emotsionaalsed sildid õigele ja valele; kahjulikule ja kasulikule ning veel loendamatutele hulgale sõnapaaridele, mis oma moraalselt olemuselt on tegelikult neutraalsed. Vahest peabki iga ajastu endise põlve hea ja kurja uuesti ja kriitiliselt ümber hindama?

Piiblis on hea ja kurja mõõdupuuks dekaloog ja kui me selle piirest üle astume siis võime küll saada Nietzchelikuks inimeseks teispool head ja kurja, kuid kas ei muuda see meid hingetuteks Golemiteks, kes ei suuda enam väärtustada oma kaasinimest kui absoluutse väärtusega igavikulist olendit ja kes seetõttu ka ise enam inimesed ei ole?

Inimesele on omane hea ja kurja silte enese ümber kleepida. Vana loomisjärgne harjumus loodule nimesid ja silte panna. Tegelikult hoiatab Jeesus Mäejutluses säärase inimesesse suhtumise eest öeldes: “Kes oma vennale ütleb “raka“(lollpea), kuulub suurkohtu alla”.

Loe veel

Hea ja kuri moraalikategooriatena ei ole kuhugi kadunud. See mis tänapäeval aset leiab on üheltpoolt moraalikategooriate naasmine sinna, kuhu nad tegelikult kuuluvad s.o. moraalisfääri, teisalt aga moraali individualiseerumine. See omakorda üheltpoolt vabastab inimese, kuid samas asetab talle ka tihti talumatuks muutuva isikliku vastutuskoorma. Selle asemel naasta hea ja kurja allikale, pageb inimene sageli selle vastutuse eest meeletutesse ennasthävitavatesse lihalikesse naudingutesse. Kui säärane inimene ka head ja kurja enam ei tunnista, siis võib ometi ütelda, et ilus see küll ei ole.

Ei ole ilus nagu multifilmides, kus verd ei voola, gravitatsioon ei kehti ja kus hunt on kuri ja jänes hea…

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare