Eriti ilmne on see etniliste naljade puhul. Ühest küljest piirab etnos naljatlemist, teisalt aga annab selleks rohkesti ainet. Rahvusvaheline nali on midagi igavat ja labast, võrreldav McDonaldsi ja Ameerika massikultuuriga.
Meenub üks etniline metsameeste nali. Eesti metsamees räägib venelasele: “vaata kui laisad te olete, jätate rinnakõrgused kännud raiesmikule püsti”. “See pole teie, eestlaste, laiskusega võrreldes midagi, vaata kui laisad te ise olete, saete külje peal pikali ega teil muidu nii madalad kännud ei tuleks”, kostnud venelane vastu.
Etnos on suur ja püha asi, millega nalja ei tohi teha. Pühad ja naljavälised on veel ema, sugulussuhted, kodumaa, riik, hümn, lipp, surm, abielu, armastus, erakond, raha, religioon jne.
Vanadesse kultuuridesse on rituaalne naljategemine lausa sisse kodeeritud. Säärastes kultuurides esineb ohtrasti festivale ja nn. “mässuriitusi”, kus tavalisest enam lubatud. Need pühad on seisuslikus kultuuris mõeldud “auru välja laskmiseks”. Näiteks 1.aprill.
Uued ja dünaamilised kultuurid nalja ei mõista. Selles mõttes peegeldas Lennart Meri ühes kõnes sisaldunud karikaturist Gori kui tõusikluse pilaja eeskujuks seadmine pigem ekspresidendi enda varjatud ihalust seisusliku ühiskonna järgi (kus haritlaskond mõistagi aadelkonnaks oleks), kui miskit muud.
Nali töötab ka teatud enesekaitsena ja tihti on inimesed hea meelega valmis kasvõi ise enda üle nalja tegema, peaasi et teised seda ei teeks.
Naljamehe maski taga võib end varjata õrn ja hell isiksus. Naljamehe staatus ühiskonnas annab suurema vabaduse ja teatud karistamatuse tunde, umbes nõnda nagu nõukogudeaegne psühhiaatriline diagnoos sõjaväest pagejatele. Naljamehele on enam lubatud. Ega see poliitikutele meeldi. Selles mõttes oli Kuningriiklaste poliitikast väljatõrjumine alatu totalitaarne tagakius, millega oma saamahimu poliitikutega sama tõsiselt võttev osa rahvast kaasa läks. Eriti palju oli lubatud seisusliku ühiskonna kutselistele naljameestele, arlekiinidele ja veiderdajatele. Tihti olid nad ainsad, kes tõe ütlemise privileegi omasid. Erinevalt kuningast või seisuslikust aadlit, kes olid käsist/jalust aukoodide ja koodeksitega seotud.
Mõned asjad võtavad aga ka naljamehe tõsiseks. Tunnen üht püüdlikku naljameest, kes seksi ja söömist väga tõsitraagiliselt võtab. (Kes ei võtaks?) Kord visanud ta abikaasa mehe lähenemiskatse üle nalja, öeldes “kuule tee ruttu, mul on veel su püksid vaja ära viikida”, mispeale naljamees tõsise hingehaava sai. Tegelikult võõristame me inimest, kelle elus on liialt asju mille üle ta nalja heidab. Võõristame teda, ses ei suuda õigel ajal peatuda ja kahtlemisele (sest ka naljategemine on osalt kahtlemine) punkti panna.
Nõnda on naljamees suur teeskleja, kes teeskleb nagu poleks talle miski püha ja kes end enesekaitseks naljakookonisse mähib. Naljamehe tunneb ära iseloomuliku ilmavaate tõttu. Kõige enam hinnatakse tema juures rollis püsimise võimet.
See ongi vahe, mis eristab professionaalset naljameest asjaarmastajast. Professionaal suudab nalja teha ka nende asjade üle, mida ta oma elus surmtõsiselt võtab. Armetu amatöör suudab aga sääraseid asju vaid teiste juures naerutada.
Nali vabastab ja võime enda üle nalja visata peegeldab teisalt ka naljamehe isiksuslikku küpsust ja turvatunde tugevust. Meenub kaader ühest vanast Itaalia filmist, kus ühe naljamehe suhtes kehvavõitu naljasoonega inimeste poolt tõsist vägivalda rakendati, mispeale naljamees ära surema kippus. “Jama, kella tegid katki, see oli mul äsja parandusest tulnud,” olid sureva naljamehe viimased sõnad.
Bernard Shaw sõnul “ei lakka maailm kellegi surma tõttu naljakas olemast, samuti nagu ta kellegi naeru tõttu ei lakka olemast ka tõsine ja traagiline.
