Andrus Norak: Müüdikesksest ilmavaatest

 (190)
Andrus Norak
Kirjaseletuslikult korrektne olles ei peaks me müüti Evangeeliumiga samastama. Pühakiri vastandab end teravalt kõikidele omaaegsetele müütidele, nimetades neid üleolevalt kord lõpututeks suguvõsade loetlemiseks ehk genealoogitsemisteks, kord vananaiste vadaks. Piibel väidab, et müüt on kokkusobimatu elava pieteedi ja jumalariigi õpetusega. Juba Vanas Kreekas vastandati mythost ja logost kusjuures logos oli tõe mõistega lähedasemalt seotud.

Teisalt peitub aga tõde nimelt sellessamas mythoses. Kui Platon kasutab müüti selleks, et vahendada tõde, siis hilisemad inimpõlved püüavad avastada tõde traditsiooniliste müütide sees.

Mütoloogia on teaduse ema — aegade hämarusest tulnud, etniline, kodukootud põhjuslikkuse süsteem, mis vastab (niihästi kui oskab) ära hulga vanu häid ja raskeid küsimusi, nagu näiteks: kust me tuleme, kuhu läheme, mis meist peale surma saab?

Mütoloogia funktsioneerib laitmatult nii kaua, kuni ta enam-vähem tegelikkusega sobitub. Iga mütoloogia omab ka teatud hulka sissekodeeritud vigu, nimetatagu neid kasvõi imedeks. Franz Kafkale kuulub jutustus pantritest, kes igal aastal templisse sisse murravad siis varsti inkorporeeritakse nemadki osaks riitusest ja müüdist. Kui vigu liiast koguneb või müüdi hõlmamisvõime ammendub siis tuleb kas müüti muuta või uut otsida. Heaks näiteks siinkohal Prantsuse keemik Lavoisier, kes “flogistoni” koostisosade kindlakstegemisel avastas hoopis hapniku, lämmastiku, vesiniku ja väärisgaasid.

Kui mütoloogia enam tegelikkusega ei klapi, siis pagetakse tihti reduktsiooniprintsiipi ja asutakse otsima materiaalse või vaimse maailma pisimat ühisnimetajat. Keegi on seda äraspidist unifitseerimist ka nihilismi erivormiks nimetanud. Kui nihilist deklareerib, et ta millegisse ei usu siis redutsionist ei usu millegisse peale… või välja arvatud….

Vanakreeka filosoof Thales oli esimene suur demütologiseerija, kes personifitseeritud loomismüüdi asemel väitis maailmakõiksuse ühest algainest, nimelt veest, pärinevat. Pisima algosakese kui tõevõtme otsimine omab kõiki müüdilise “tarkuse kivi” tunnuseid. On arvatud ka, et algaineid on kaks. Tihti eeldame, et tundmatum osa kontrollib seda, mida tunneme ning seetõttu võime põhjuste ja tagajärgede seosest alati müstikasse ja määramatusesse pageda. Vastutusest vabastab see vähemasti. Heaks näiteks kirikulugu oma reaalsuse vaimseks ja materiaalseks jagamisega. Kusjuures vaimne justkui määraks ära selle mis materiaalses aset leiab. Osad on selles kristlusesse sisseimbunud rahvaplatonismi, teised gnostitsismi näinud, mis maailma vaimseks (heaks) ja materiaalseks (halvaks) eristas.

Säärane “arenenum” dualism asendas loodusrahvaste soolist dualismi, mis minu arvates omas dialektikas ometi oli terviklik. Puudub aeg, et rääkida kolmest, neljast ja kõigist ülejäänutest tänaseks Mendelejevi tabelisse kogutud algainetest.

Inimesele on omane eritleda ja kategoriseerida. Eritlemine on ilmavaate suureks ilmalikustajaks. Kogu kaasaegse teaduse aluseks on lähenemisviis, mis jagab maailma kiretuks kogejaks ehk subjektiks ning kogetavaks aineks ehk objektiks. Selleski on nähtud sekulariseerunud varianti religioossest Mina/Sina suhtest. Tänapäeval eristatakse narratiivset ja faktoloogilist teadmisele lähenemist. Ometi suubuvad ka nn täpisteadused uutesse müütidesse ehk paradigmadesse ning ei suuda narratiivsusest hoiduda.

Postmodernse filosoofi Foucault’i järgi on eritlemine ja kategoriseerimine peamiselt inimese võimutaotluse väljenduseks. Eritlemiselt peame me aga ühtsusele tagasi jõudma, välja arvatud juhul kui tahamegi entsüklopeediliselt harimatuteks jääda.

Meie esivanemad on omanud terveolemise rõõmu, praeguseks on see aga suuresti kaduma läinud. Jagatud maailmapildi puhul võid sa küll müüdilist (terviklikku) keelt kasutada, aga see jääb õõnsaks, tühjaks ja väeta. Heaks näiteks on Evangeeliumi kuulutamine, millest tänapäeva sekulaarsed ja konsumeristlikult determineeritud inimesed lihtsalt aru ei saa. Ei elata enam müüdilises tervikus, terminid ei klapi ja teineteisemõistmine on harv.

Elame ajal, mil modernsusliim enam inimeste ilmavaadet koos ei hoia. Asemele pakutakse hulganisti momentliime, mis momentaalselt, tihti aga vaid momendiks sama töö ära teevad.

Loe veel

Igatsus enda kui terviku kogemise järgi osana terviklikust maailmast on meis kõigis. Millega sina oma ilmavaate tükke koos hoiad ja tervikuks integreerid?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare