Andrus Norak: Mošee, kui lakmuspaber

 (379)

Andrus Norak
Ma tundsin ka ühte moslemit. Jõime kunagi “metsiku nooruse” päevil veini ja kohvi ning ega ma osanud siis aimatagi kes ta säärane on. Alles hiljem tuli välja. Ometi on see mošeeprobleem juba seetõttu huvitav, et põhjustab meie emotsioonivaeses “hüperboreas” kirglikke seisukohavõtte. Linnapea on poolt, selle oleme selgeks saanud. Moslemid ise ka nagu oleks, mõned on aga äraootaval seisukohal, ja ütlevad et tegu on ühe üleshaibitud asjaga. Hiljuti tuldi minultki allkirja küsima. Et EKRP kampaania ja puha. Mul on partei liini järgimisega kogu elu raskusi olnud. Isegi komsomolist visati ebakomsomolliku käitumise pärast välja. Ei andnud. Vastasin et kui küsimus nii asetataks, et kas ma olen kell viis hommikul valmis mulla palvekutse peale ülesse tõusma, siis ei kõhkleks küll sekunditki.

On huvitav, et peamiseks mošeevastaste argumendiks on Eesti nn.“kristlik kultuur”. Seda kultuuri mis meil parasjagu on ei saa küll parima tahmisegi juures kristlikuks pidada. Nii et see argument on nagu kaheteraline mõõk — lõikab endale sisse. Kas siis omad n.ö. “kristliku kultuuri” sisesed sigadused on talutavamad ja armsamad, võrreldes nendega, mida teiseusulised teevad. Oleme siin harjunud oma mõrasesse ja tuhmunud kultuuripeeglisse vahtima ja alati harjumuspäraseks vastuseks saama : “jah, sina oled kõige ilusam maailmas ”. Nüüd on aga peegel valetama hakanud.

Ma ei ole nii üheselt mošee vastu mitte poliitilise korrektsuse või pluralismilembuse tõttu. Pigem seetõttu, et tean hästi ka kristlaste endi kohatist võimulembust ja seda et sallimatuski neile päris võõras ei ole. Teisalt, ei pea ma õigeks et kristlased ikka ja jälle vastu on, justkui oleks tegu mingite olemuslike negativistidega. Usun, et pigem peaksid nad meie ühiskonda positiivsete ideedega küllastama.

Võim on alati väga tõsine asi olnud. Ajaloost on hästi teada nii bütsantslik tsesaropapism kui ka katoliiklik “kahe mõõga õpetus”. Tsesaropapism tähendas ilmaliku ja ajaliku võimu sisulist ühtesulamist. “Kahe mõõga” õpetus hoidis küll võimud lahus, asetas aga siiski vaimuliku võimu selgesti ülespoole ning reserveeris kirikule õiguse igal ajal võimuasjadesse sekkuda.

Kristliku teokraatia katsed on siiamaani kehvasti välja kukkunud. Olgu siis jutt Savonarola aegsest Firenzest või Kalvini Genfist. Viimases keelati isegi uisutamine sel põhjendusel ära et Piiblis sellest juttu ei ole.

Loe veel

Ma ei arva et tänapäevased võimu ja vaimu liidud millegi paremaga hakkama suudaksid saada. Arvan et mäejutluse eetika on Jumalariigi eetika ja et ühtegi maapealset ühiskonda selle eeskuju järgi kujundada ei õnnestu. On küsitav, kas see “soola mõju” millest Kristus rääkis, tingimata raha ja võimu tuge eeldab. Aga võimumälestus elab kirikus edasi.

Minu meelest on sel allkirjade kogumise kampaanial pigem poliitilised eesmärgid. Apelleerida hirmule, maalides inimeste silme ette pilte Kalashnikovidega habemikest, püüdes neid nõnda ühisvaenlase vastu koondada. Ma ei imestaks sugugi kui nüüd, ühise vaenlase palge ees, võim ja religioon nii mõneski asjas ühise keele leiaks.

Ühine vaenlane tekitab meil, sellesama nähtuse mis Venemaal, nimelt rahvuslik-religoossete jõudude liidu. Intelligents on end diskrediteerinud ja kui meenutada Leninit :“kõikuv ja ebausaldusväärne vaheklass”.

Täiesti loogiline on seega majandusringkondade ootamatu esiletõus ning seisukohavõtt ühiskonna moraali ja maitseküsimustes. Nagu öeldud ei tunne kapital riigipiire, küll aga kapitalist. Ja kapitalist on juba oma olemuselt konservatiiv, kes soovib et ka pärijad tema vaevaviljast osa saaksid.

Esimeseks märgiks oli Hansapanga reaktsioon Ervin Õunapuu “Jõulujutule”. Ka reageering “Connecting People”-le, ei lasknud ennast kaua oodata. Samal ajal kui Mark Soosaar meie ühiskonna taluvuspiire testib, väljendavad eliiti kuuluvad edukad, distsiplineeritud, spordihuvilised töörügajad koos usutegelastega oma õiglast nördimust.

See annab lootust, et “Protestantlik eetika”, mille vajadusest President oma kahe aasta taguses Uusaastakõnes rääkis, on meil kui mitte olemas, siis vähemasti tekkimas.

Minult küsiti otse; kas olen poolt või vastu? Nõnda ma vastasingi, ning kavatsen kindlalt omal seisukohal püsida. Teisalt, võiks aga puht esteetilisest vaatepunktist lähtudes, pisut ümarvormi meie funktsionalistlik-gootilist linnasiluetti üksnes kaunistada. Lõpeks ei kuuluta ju kinnisvara usku, ikka inimesed. Moslemid on aga Eestis juba Peeter I-e aegadest peale elanud ning ega põhiseadus neilegi pisut sihtotstarbelist kinnisvara keela.

Asjad mis võimu, raha ja religiooniga seotud, on aga nii hirmtõsised, et neid ei sünni endale õieti teadvustadagi, naljaviskamisest rääkimata.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare