Andrus Norak: Mis mäng see on?

 (303)
Meenub üks kommentaar: “Kõik mängivad siin mingeid rollimänge ja virtuaalset teatrit. Kust saaks infot? Vahel tundub, et üks kindel grupp inimesi on vallutanud Delfi ja Mega, kes jagavad ja valdavad mingit ainult neile arusaadavat infot, hoopis teisi reegleid kui suvaline Jüri ja Mari, kes tööpäeva lõpul vahelduseks internetti põikavad. Kas see info ja reeglid on ka kusagil teiste jaoks kirjas ja saadaval või on see teadlik suundumus infot varjata ja üksikkülalised arusaamatuses eemale tõrjuda?” Hea küsimus öeldakse siis kui head vastust ei ole.

See kukub narristi välja küll, kui mõlemad mängivad ühe malelaua taga, üks aga tavalist vene kabet ja teine äraandmist.

Mängimine on alati tõsine asi olnud. Ei ole kultuurantropoloogidki osanud seda õigesse lahtrisse paigutada. Üks autoriteetsemaid, Ember’i õpik ütleb et: “Mänge on käsitletud osana folkloorist, ehkki neid võib õppida nii imiteerimise, kui ka sõnalisel teel.” Inimese mänguhimu, ei suuda isegi austustväärt bioloogid, oma 6 miljardi aastase suktsessiooniga tükkis, ära seletada. On mitmeid biolooge, kes väidavad et linnud laulavad ka siis kui nad ei otsi endale paarilist või ei kaitse oma territooriumi. Pigem kuulub inimese mängulusti seletus meemide kui geenide valdkonda. Nagu väidab vene ajaloolane Juri Semjonov, on just võime matkida (ahvida) ja mitte töö see, mis inimesest inimese tegi..

Igal ajal ja igas kultuuris on omad mängud. Uus Gineal nägid antropoloogid ränka vaeva et asendada sõdimist kui traditsioonilist vaba aja veetmise viisi, märksa vähemdestruktiivsete pallimängude ja kriketiga.

Uusim Rootsi (juhul kui norralane räägib, muidu vastupidi) seltskonnamäng käib nii, et istutakse ringis, tõmmatakse granaadil splint välja ja antakse naabrile edasi, kelle käes plahvatab, see langeb mängust väljas….

Väga tõsine mäng on rulett oma mitmetes esinemisvormides. Üks eriti karm ruleti vorm on ohvitseride ajaviitemäng, ehk “Vene rulett”. Tõsiste, ehkki vastupidiste tagajärgedega, on kalendripõhjaline viljastumismäng, ehk “Vatikani rulett”.

Need ajad, mil elusate nuppudega mängiti, tunduvad ümber olevat. Kahju, et malet enam niimoodi ei mängita. See oleks lõbus küll, kui elus ettur vastase mängupoole viimasele reale jõudnuna peaks lipuks ehk kuningannaks kehastuma. Tõeline transgender!

Kui inimene mängib, siis ta maskid langevad, siis on ta vaba ja loomulik. Eesti poliitikud tegid kuningriiklasi poliitiliselt maastikult välja tõrjudes, endale tõelise karuteene, mille all nad tänini kannatavad. Kurvameelsusele kalduvad, traagilised ja haletsusväärsed, nagu nad on. Mänguteraapiat oleks neile vaja! On säärane raamatki Eesti keeles välja antud, hea raamat, toon illustratsiooniks vaid ühe näite: “üks 4 aastane poiss keeldus kategooriliselt potile istumast. Ütlesin: ohh kui kahju. Ja mina mõtlesin veel, et sa pissid mu toredasse pissipurki. Milline see on? Võtsin välja ülevärvitud kohvipurgi: Kas pole tore? Ja kui sa veel kuuleks, kuidas piss selle sees põriseb! Tahad proovida? See ahvatles ja purki tuli pissi nii et helises…” Mäng saab siis rikutud kui mängu sugeneb kadedus. Mängukaaslase asemel saavad ligimestest konkurendid või siis need, keda oma eesmärkide saavutamiseks ära kasutatakse.

Modernismiaeg oli hirmtõsine, päris hea et sealt minema saame. Postmodernismis oleme me ise tõe- tuleviku- ja identiteedi kaaskonstrueerijad. Objektiivseid antusi enam tõsiselt ei võeta. Tõsimeelseid modernismiinimesi ajab säärane aeg hulluks. “Aga kuidas jääb tõe, elu ja surma, ning muude tõsiste asjadega,?” küsivad nad.

Eesti keeles ilmunud raamatus “Jumala mäng”(Erik Aurelius), räägitakse ka Jumala tööst kui mängust ja Jumala tarkusest (mis mõnede eksegeetide arvates on viide Jumala Pojale, Jeesusele), kui mängijast: “…mängisin igal ajal Tema ees, mängisin Tema maailma peal ja tundsin rõõmu inimlastest”. Õpetussõnad 8:30-31.

Loe veel

Mängu tõsiseseltvõtmisest, pärinevad ka traditsioonilised arusaamad võitjatest ja kaotajatest, ning sellest et mänguedu saab nii nagu spordis, numbriliselt mõõta. Johan Huizinga järgi on spordi puhul tegemist tõsiduseks tarduva mänguga. Postmodernismis on ka mängimine mänguliseks muutnud. Mäng väljendab puhast elurõõmu — tore on olemas olla. Teil ei ole vaja mängida täiskasvanuid Jumala palge ees, te tohite olla lapsed, ütleb Jeesus kõigile tõsistele ja resoluutsetele, kibestunud ja pettunud inimestele, interpreteerib Erik Aurelius Jeesuse sõnumit. Postmodernism võimaldab mängulisust ja mängib fiktsioonide, vigade, pettuste, illusioonide, tõlgenduste ja valetõlgendustega.

Nagu Johan Huizinga oma “Mängivas inimeses” välja toob, avab just mäng kõige paremini inimese loovuse ja seetõttu on mängulised ühiskonnad enam arenenud kui tõsised. Seega, on mängimine lahutamatu osa inimkultuurist ja inimese Jumalanäolisusest. Mäng ei ole ainult hobi või ajaviide, vaid elu ise, elamisviis, ehk täpsemalt — palju elamisviise. Igasugune mäng on oma sügavamalt olemuselt ennekõike vaba tegevus. Pealesunnitud mäng pole mingi mäng ja võib olla vaid mängu matkimine. Mängitakse just sellepärast, et see pakub lõbu ja selles ongi vabadus. Kui jälgida evangeeliumites ära toodud Jeesuse etteheiteid variseridele, võib järeldada, et neis, oli kaduma läinud vaba, armu all elava inimese mängulisus, ja asendunud oma uskumise nii surmtõsiselt võtmisega, et Jumalatki enam vaja ei läinud.

Sopranodes käib suletud uste taga “executive game”, mäng suurte summade peale. Aga aitab võitjatest ja kaotajatest, aitab mängu tõsiseltvõtmisest. Üksteise hinnangulisusest vaba mängima õhutamine tekitab alati sünergiat ja avab inimeste loovust paremini kui traditsiooniline või(s)tlemine. Väga tugev on mängulisuse element tänapäeva sümbolanalüütikute seas. Nagu ütleb Rolf Jensen, “Tööst saab lõbu — lõbu selles tähenduses, et see saab olema meeliülendav, mänguline, kaasahaarav. Teiste sõnadega, me liigume eemale tööst kui üllast eneseohverdusest, suhtumisest, mis meile Eestlastele, nii omane on.

“Oi ma mängisin mängude mängu, …oi ma mängisin siis nagu hull”, luuletas kord Poeet. On veel üks suur mäng, “mängude mäng”, mis viimaks kõik teised endasse haarab. Ahh et mis mängu mina mängin? No seda võiks ju ühest küljest ka isiklikuks haridusmänguks nimetada, selleski pole kaotajaid, ainult võitjad.

Head mängulusti, peaasi et mäng küünlaid vääriks, st. et vähemasti elektrikulu kaetud saaks. Mängulusti jah, seda enam, et igal hetkel võib kohtuniku vile kõlada………

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare