Andrus Norak: Kuningas Midase efektist

 (71)
Andrus Norak
Hea nimi, reputatsioon, renomee jms on moraalne kapital ning selle kogumiseks kulub palju aega ja energiat. Kui aga inimene juba tunnustuse saavutanud, siis toimib ta elus tihti nn “kuningas Midase efekt”. Teadupärast soovis see kuningas, et kõik, mida ta puudutab kullaks muutuks. Ta sai oma tahtmise, pidi aga äärepealt nälga surema ning kahetses kibedasti oma rumalat soovi.

Hiljuti öeldi midagi sarnast Bob Dylani kohta (seoses tema 60-nda Juubeliga), et kui sa oled nii palju ja nii kaua teinud, siis muutub kõik, mida sa puudutad kullaks. Ega see päriselt nii ka ei ole ja tegelikult jõuab oma head nime ja renomeed edukalt igas elufaasis hävitada.

Elame ajal, mil kogu meie ühiskond on muutustestressis. Eriti ilmne on muutuste kiirus eetiliste tõekspidamiste osas. Paljud asjad, mis veel paarkümmend aastat tagasi olid kriminaalselt karistatavad on nüüd kunst ja meie maksame selle oma maksurahast kinni. Näiteks “piilumine” ehk vuajerism. Inglise keeles on isegi väljend “piiluja Tom” olemas. Nüüd liputatakse avalikult ja piilumise asemel vaadatakse otse ja häbenemata.

Veel nõukogude ajal pandi inimene, kes sauna akna taga aega veetis vangi, nüüd elab hulk inimesi 24 tundi ööpäevas netis ja igaüks saab ka nende kõige intiimsemaid tegemisi pealt vaadata. Rääkimata perverssustest, mida Soosaar ja Lapin kunsti pähe inimestele vaadata pakuvad. Kirjutasin eelmisel aastal Pärnus külalisteraamatusse, et see ei ole kunst, ei ole huvitav ega omapärane, lihtsalt kole ja vastik . Kunsti eesmärk minu arusaamise järgi on anda inimesele võimalus enesetranstsendentsiks, mitte teda loomastada.

Modernsusaeg eristas selgesti inimese sotsiaalset ja isiklikku mina. Mis iganes ka ei juhtunud või milline lurjus või joodik inimene ka ei olnud, sotsiaalne mina tuli ometi puhas hoida. See sünnitas silmakirjatsemist ja skandaale, kui inimese isikliku mina saladused avalikkuse ette imbusid ja luukered kapist välja tiriti. Tegelikult kaitsti nõukogude ajal inimese sotsiaalset mina ja püüti asju võimaluse korral omavahel ja salaja ära klaarida. Sest mine sa tea, järsku oled homme ise samasuguses olukorras.

Modernsusaeg tõi seepärast kaasa hulganisti võltskangelasi, kelle sotsiaalset mina inimesed austasid ja isegi jumaldasid, kes aga samal ajal võisid tegelikkuses olla seksistid, füüsilised ja verbaalsed terroristid, seksuaalsed ahistajad, oma laste mina murdjad ja massimõrvarid. Heaks näiteks selle lootusetu lahknemise kohta oli Marssal Rommelile antud alternatiiv: “kui võtad ise mürki, päästad oma sotsiaalse renomee ja pere, kui ei siis tapame meie sind ja hävitame kõik.” Kas ei talitanud Stalin nii Ordžonikidze ja paljude teistega?

Mõned püüdsid ja püüavad senini seda lahknevust lahendada ning sotsiaalset ja isiklikku mina kokku viia. Ometi mitte nii, et sotsiaalne mina isiklikuga samastuks, vastupidi, püütakse tõestada et ma olen ka tegelikult sama tubli, andekas ja hea, nagu ma teistele välja paistan.

Täna tõstatab internet meie ette uusi eetilisi küsimusi. Kas tohib kedagi netis tsiteerides muljet jätta, nagu oleks autor ise kirjutamas? Näeme isiklike tülisid ja armastuskolmnurki avalikult kogu virtuaalilma ees endile õigust nõudmas ja meiegi reaktsioonid tulenevad sellest, kas eeldame, et sotsiaalne mina peab parem ja puhtam olema kui isiklik mina, või mitte.

See, et inimese prestiiž tänapäeval enamasti veel vaid kohtuotsusest oleneb ja et inimene on süütu niikaua, kui teda pole süüdi mõistetud, mõjub hävitavalt kogu traditsioonilisele tavaõigusele. Pisut lootust annab mitmete n.ö. tsunftiõiguslike aukohtute taastekkimine. Näiteks, Avaliku Sõna Nõukogu, Kirikukohtud, Notarite Kojad jms. Küllap on sarnased kutseeetika nõukogud ka organiseeritud kuritegevusel olemas ja arvata, et efektiivselt toimimas.

Öeldakse, et head ja halba reklaami eristatakse veel vaid poliitikute ja pastorite juures. Teistele on ka negatiivne reklaam reklaamiks. Umbes samamoodi nagu Saku Rocki bensiiniga reklaamitakse.

Püüavad siin meiegi oma pisikesed kuningas Midasekesed näpuga haisvat asja katsuda, lootes et kullaks muutub. Aga ei muutu, haiseb edasi, nüüd aga juba näpu küljes. Selleks et muutus aset leiaks tuleb ikka kuningas Midas olla. Karjapoiss olemisest jääb natuke väheks.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare