Vaadakem kõigepealt, kuidas Tema meiega räägib. Pühakirja järgi ei pruugi Jumala rääkimine tähendada alati sama, mida me inimestena rääkimise all mõtleme. See võib tähendada suveräänset, loovat väeilmingut nagu loomisloos, kus Jumal ütles: “Saagu valgus ja valgus sai!”
Ei räägi Ta ka mitte ainult indiviidide, vaid vahel tervete rahvastega ning seda vägagi iseäralikul moel. Jumal võib saata majanduslikku küllust ja kitsikust, põuaaega ja vihma, lubada haigusel võimutseda, aga ka ravida, lasta sõjalisel operatsioonil korda minna või ebaõnnestuda jms. Ta võib võtta suvalise eluavalduse või igapäevase toimingu ning muuta selle oma sõnumiks (nagu Jeesus tähendamisõnade puhul tegi).
Jumala rääkimistest räägib meile Piibel. Päriselt seda raamatut Jumala rääkimisega samastada ei saa, sest raamat iseenesest pole muud kui trükivärv valgel paberil. Ega asjata hoiatanud teoloog Karl Barth biblitsiste selle eest, et Pühakiri neile paberist paavstiks ei muutuks.
Piibli järgi on see, et Jumal inimesega kommunikeerub iseenesestmõistetav ja Ta ei piira seda ühegi loenguruumi seintega. Pigem on Jumala rääkimine meile kõigile alaliselt avatud ülikooliks. Ta räägib ka läbi piltide, märkide, sõnade ja sümbolite. Jumal pani Kaini otsaette kaitsemärgi, et teda maha ei löödaks. Ta asetas vikerkaare taevasse Noale antud tõotuse märgiks. Ta kõndis ühes Iisraeliga kõrbes, päeval pilve- ja öösel tulesambas. Ta lasi enesele ohvreid tuua ja teeb Jeesuse läbi tänini tervendavaid imesid.
Ehkki Ta räägib mitmel eri viisil, jäi nagu mees mehega rääkimine Vanas Testamendis erilise soosingu märgiks, millest vaid vähesed osa said. Kui Jumala rääkimist üldse klassifitseerida, siis teeksin seda immanentsuse (siseomasuse) ja transtsendentsuse (ületavuse) skaalal. Ühest küljest võib Ta rääkimist näha/kuulda asjade loomulikus arengukäigus ja selle seadustes. Pühakiri sedastab et võime Ta nähtamatut olu ja igavest väge näha Tema tegudes maailma loomisest alates. Teine võimalus oleks näha/kuulda Jumala rääkimist üleloomulikult, transtsendentselt ehk imede keeles. Rääkigu Ta aga kas nii või naa, endale vastu ei räägi Ta ometi.
Ehkki Aadam Jumalaga nagu mees mehega rääkis, langes ta ometi. Kui Jumal muiste mitu korda ja mitmel kombel rääkinud on, siis on Ta neil viimseil päevil meile rääkinud oma Poja kaudu. Ta on andnud meile ka uue võimaluse oma rääkimisele vastata, seekord läbi usalduse ja usu, läbi palveosaduse ja osalemise sakramentides ning seda kõike Tema Kiriku kontekstis.
Mida me Jumala rääkimisega peale hakkame? Kas paneme tähele ja vastame või läheb me suhtes täide Pühakirja sõna, et kõrvad neil on aga nad ei kuule? Ei kuule, sest muidu tuleks viimati midagi oma elus ümber hinnata või muuta. Seda ei pruugiks aga karta, sest Jumalaga arvestamine annab alati enam, kui ära võtab. See on minu ja paljude kogemus
