Andrus Norak: Kuidas liigitada delfiine?

 (279)
Andrus Norak
Kahjuks ei piisa mu haridusest, et seda liigitust delfiinidele kohaldada. Katseid netiinimesi klassifitseerida tehakse aga üha sagedamini. Sirbis kirjutab neist Andres Langemets ja märtsikuu Keskus’is Jaan Vare.

Netirahvas on omaette rahvas. Neil on kõik subkultuurile omased tunnused. Vahel põikab mõni (enda meelest) teadja/tegija hooga sisse ja tahab midagi teedrajavat ütelda. Ning siis saab ta haledalt tuuseldada. Justkui trambiks keegi kutsumata külaline poriste kummikutega su elutoa vaibale ja õpetaks sind elama. Läbipõikajad ei saa tavaliselt aru, et on olemas terve hulk inimesi, kes elavadki netis. Kelle jaoks postmodernne, vabalt võitlevate tekstide maailm ei ole mitte idee vaid igapäine reaalsus.

Nett on tõeline rahvademokraatia. Toompea võimulemburite arust on nett küllap mõnusaks ventiiliks, kus inimesed omal auru välja lasevad ja neil seal “ülal” seda turvalisemalt võimuohje käes lasevad hoida. Vahel põikabki mõni igavlev riigikogulane läbi. No näiteks siis, kui mingit Stalnuhhini eelnõu arutatakse. Tavaliselt on nende üheülbaliseks ja igavaks sõnumiks see, et ka poliitik on inimene. Ehkki poliitiku sõnum võib olla siiras, põhjustab selle kauaaegne ja kirglik rõhutamine teistes pigem vastupidist veendumust.

Modernsusaegsed inimesed peavad netti ikka veel mingiks marginaaliks ja arvavad, et tegelik elu käib kusagil võimukoridoride masendavas vaikuses. Pastorid omakorda küsivad, et kas netis sekkalöömine aitab inimest kirikusse tuua. Olen vastanud, et ei aita. Kindlasti aitab aga Kristuse nettiviimine neil, kes võrgus elavad, enamat teada saada. Ei tõmmanud ju Kristuski inimesi enda juurde taevasse vaid tuli ise kohale.

Lisaks kirjutajatele ja kommenteerijatele on veel “keldriinimesed”. “Kelder” on vana, arhiivi pandud jututagune, kuhu jäädakse pikemalt lobisema ajama. TOP-i alt leiab soovija “keldri” kergesti ülesse. Nagu Cafferlover kord ütles, tinistatakse seal kitarri ja limpsitakse veini. Seal sünnib isegi virtuaalseid inimesi. Üks neist sai endale kauniks nimeks “tähe Janosh”. Sünnitusvalusid virtuaalruumis siiski ei esine.

Netirahva seas võib eristada ka dinosauruseid ehk titaane. Need on “vana kooliga” tegijad, kes oma nime kui kaubamärgi väärtust hindavad kõrgemalt kui anonüümset veetlust kellelegi virtuaalsesse kubemesse virutada. Lisaks neile on terve hulk vanu anonüümseid, selgesti eristatava identiteediga tegijaid ehk autoriteete. Nimed neil tihtipeale kaunid ja poeetilised. Näiteks Riverdance ja juba mainitud Cafferlover. Õigupoolest on nemadki juba omamoodi dinosaurusteks muutunud.

Üha enam kohtab võrgus aga šaakali- ja hüäänikarju, kes hulgakesi loo autoril kintsust kinni krabavad, kisuvad ja räsivad. Kes räuskamisest ja “ärapanemisest” ilmset mõnu tunnevad. Tihtipeale võtavad nad endale korraks valeidentiteedi, nagu laenatud kelgu, millega korraks sõidetakse ja siis vedelema jäetakse.

Kaadrivoolavus nii kirjutajate kui kommenteerijate seas on suur. Identiteedidki vahelduvad kiirluubis. Pisaratega hüvastijätte reeglina ei toimu, kui Harri Kingo dramaatiline lahkumine välja arvata. Paari nädala pärast, peale ebaõnnestunud “külma kalkunit”, oli temagi tagasi.

Eks netiühiskond seal kollektiivse aju ja kempsuseina vahel ole küll. Kindlasti on aga netiportaalidel oma spetsiifika ja lausa kurb on vaadata, kui kirjutatud pressi artikleid võrku üles riputatakse. Nii salatakse maha virtuaalse ajakirjanduse eripära

Sotsioloogialaborina on interaktiivne netiportaal igal juhul huvitavam, kui ee, mis näiteks Toompea riigilaboris toimub. Virtuaal on tulnud me ellu selleks, et jääda ja sellega on kõigil targem arvestada.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare