Andrus Norak: Kristlus ja postmodernsus

 (61)
Ükski religioon ei saa ignoreerida ümbritsevat kultuuri, seda isegi juhul kui kultuuri eitatakse. Minu kultuurantropoloogia õpetaja tavatses öelda, et kui religoon end kultuurile vastandab, siis tähendab see tegelikult vaid seda et ollakse paarkümmend aastat maas. “Aga algkogudus?”, kuulen oma lugejaid küsivat, “vastandus ju Rooma riigile ja viimaks koguni alistas selle ainsa omaaegse suurvõimu”. Pigem vastandus riik religioonile ja kui puht vaimset laadi põhjused kõrvale jätta siis oli religioon moraali ja sotsiaalsüsteemi poolest riigist sedavõrd üle, et viimaks parafraseerides Gandhi sõnu “väsis Rooma riik vihkamast”.

Postmodernsust defineeritakse kui intellektuaalset liikumist, mis on välja kasvanud modernismist. Seda on lihtsaim mõista neid kahe ajastut omavahel võrreldes. Teoloog Thomas Oden mõõdab modernismiaega Bastille langemisest kuni Beriini müüri langemiseni . Seega 1789-1989. Siiski pole modernsus ja postmodernsus ajalises järgnevuses vaid pigem samaaegselt aseteleidvad erinevad reageerimisviisid.

Üheks modernse mõtlemise põhijooneks oleks usk sellese et reaalsus kätkeb endas avastatavaid seadustesüsteeme ning et loodusseadused on kõige olemasoleva põhjuseks. Teiseks humanism — usk inimesse, kui kõrgeimasse reaalsusesse ja väärtusesse. Kolmandaks, usk teaduslikku meetodisse — sellesse, et jälgimise ja katsetamise läbi avastame me loodusseadusi ja omandame tõe. Usk progressi — kuna teadmine on omandatav, hea ja kasvav, saame me samavõrdselt üle inimkonna ees seisvatest probleemidest. Me oleme harjunud mõtlema kasvulistes ja ekspansioonilistes terminites. Kõigepealt vallutame maad, mered ja mäetipud, nüüd on aeg vallutada “viimane piirimaa”, kosmos. Usk looduse dünaaamilisse kasvu ja arengusse, mis võimaldab evolutsiooni. Usk teadmise objektiivsusesse mis annab inimesele kindlustunde. Usk individualismi, autoriteetide mahakiskumisse jms.

Kui peale “modernismi usutunnistust” vaadelda postmodernse mõtteviisi põhijooni, siis eitab postmodernsus teadmiste objektiivsust. Iga teadja on mõjustatud iseenda olukorrast ja opressiivsetest teooriatest ning teadmine ei ole seega objektiivne.

Kõik kõikehaaravad seletussüsteemid olgu siis metafüüsilised või ajaloolised on tegelikult maailmakonstrueerimise katsed ja tuleb hüljata. Postmodernsust on defineeritudki kui usaldamatust metanarratiivide suhtes. Postmodernsus seab küsimärgi alla usu mitte ainult teadmise objektiivsusesse, vaid ka selle headusesse, kuna uusi teadmisi on läbi ajaloo kasutatud ennekõike liigikaaslaste survamiseks ja hävitamiseks. Progressiidee on otsustavalt hüljatud. Individualism, samuti kui tõde, on asendunud kitsama kollektiivse eneseteadvustamisega olgu see siis firma, või mingi muu vähemuse keskne. Ratsionalismi kõrvale on tõusnud samavõrdseina emotsioonid ja intuitsioon.

Üheks turvaliseks kristlikuks reageerimisviisiks oleks öelda “EI”. Reformatsioonijärgsed ja vabakirikud on oma mõtteviisilt ja olemuselt modernsuskirikud ja loomulikult ohustab postmoderne olukord nende olemuslikke aluseid. Mõned kaasaegsed teoloogid on koguni väitnud et vana vastuolu konservatiivide ja liberaalide vahel teoloogias ei ole midagi muud kui modernismisisene religioossne perekonnatüli.

Kanada teoloog Stanley Grenz kutsub evangelikaale üles leidma uut identiteeti mitte enam niivõrd modernismi põhimõtetes kui “uussünni kogemuses”. Sügavalt vastuvõtmatuks jääb kristlastele postmodernismi läbilõikav skeptitsism. Nende jaoks ei ole elu “suguliselt nakkav surmav haigus”, vaid Jumala kingitus. Kristlased ei saa loomulikult loobuda ka oma metanarratiivist. Osad kristlikud teoloogid käisitlevadki Evangeeliumi postmodernistliku dekonstruktsioonimootorina, mis õnneks ainult ei lammuta, vaid ka üles ehitab ning inimesele uue identiteedi annab.

Kutsudes üles reformuleerima “uue, postmodernse teoloogia” kontuure, pakub Stanley Grenz omaltpoolt: Post — individualistliku teoloogiat mis oleks rajatud uuele kollektiivsele identiteedile. Sotsiaalse olendina jõuab inimene teadmisele vaid interaktsioonis teistega. Teisalt on sotsiaalne keskkond kriitiline ka meie uue identiteedi formeerumise seisukohalt. Meie isiklik päästelugu (tunnitus) omab tähendust vaid seoses teise samalaadsetega, mis omakorda on olemuslikult tulenevad meie suurest metanarratiivist, Evangeeliumist.

Loe veel

Postmoderne teoloogia peaks olema ka post-ratsionaalne. See ei tähenda antiintellektuaalsust, vaid pigem selle täiendamist emotsioonide ja intuitsiooniga ning tunnustust teoloogia piiridele, sellele mis jääb sakramentaalseks, saladuslikuks ja varjatuks.

See teoloogia peaks olema post — dualistlik, loobudes inimese jagamisest väärtuslikumaks hingeks ja vähemväärtuslikumaks ihuks. Pigem tuleks inimest käsitleda kui tervikut.

Samuti tuleks leida uus tasakaal “mõistuse- ja südame usu” ning usu ja praktika vahel. Seda uut lähenemisnurka nimetab Stanley Granz post - noeetitsentriliseks teoloogiaks.

Inimigatsus Jumala järgi ei ole vaibunud. Uuel ideoloogilisel vabaturul on religiooni järgi endiselt suur nõudmine. Mida varem kristlased ise Evangeeliumi väge mõistavad ning loobuvad toetumast administratiivvõimule ja modernistlikule traditsioonile, seda parem.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare