Andrus Norak: Kategooriatest

 (35)
Andrus Norak
Ometi oli loomine ajaloo esimeseks suureks võimuorgiaks. Postmodernismi järgi ongi keelekasutuse tegelikuks tagamaaks võimu väljandamine. Võiks öelda, et kogu me ümbrus kihab nimedest ja kategooriatest ning seega võimuväljendustest. Mingis mõttes on nimedeks kõik sõnad. Ühest küljest on keeleline võimuväljendus inimesele orgaaniliselt omane, teisalt sõditakse sildistamise kui võimuväljenduse vastu mitmetel rinnetel. Hoiatab Pühakirigi meid kellegi lollpeaks “selle” nimetamise eest ning lisab, et sama mõõduga, millega meie mõõdame, mõõdetakse ka meile. Inglise keeles on sellekohaseks terminiks sõna “labeling”. Et paned inimesele nagu moosipurgile sildi peale ja riiulile seisma. Tähendab, et paned ta paika ja sinna ta sinu jaoks jääbki. Lollpea jääb lollpeaks. Säärane keelekasutus välistab inimeste muutumisvõimaluse.

Sellisest inimeste paikapanemisest on kukesamm ühiskondlikult sanktsioneeritud paikapanemiseni, olgu selleks siis retsidivisti nimi, diagnoos või ühiskonna klassijaotus sissetulekute alusel. Diagnoosis on tihtipeale ka tugev annus futuroloogiat ning nii mõnigi diagnoos on samahästi kui surmaotsus. Viimasel ajal on sääraseks sagedaseks diagnoosiks HIV positiivne. Seegi on kummaline väljend, kuna positiivne on kõnekeeles alati positiivset tähendanud. Oled positiivne, aga tegelikult oleks nagu rohkem negatiivne.

Nii väljendame me võimu inimeste üle kohut mõistes, neid teatud paragrahvidega samastades ja aukraadistades.

Tihti hakkab ühiskond ise küsitlema teatud kategooriates mõtlemise otstarbekohasuses. Näiteks abielu. Tundub statistika järgi väljasurev institutsioon olevat. Juba on pankade laenutaotlusblankettidel lisaks traditsioonilisele abielule võimalus end kategoriseerida ka vabalt kooselavana. Kuna abieluline kooselu ühiskonnas üha väheneb, tekitab seda enam hämmastust, et uue postmodernse ühiskonna “progressiivsed seksuaalvähemused” sellesse väljasurevasse institutsiooni ihalevad. Võtku parem see teine lahter Hansapanga blanketilt ja jätku see aegunud kooseluvorm neile, kes seda väärtustavad.

Ka inimene ise kuulub teatud eas ühte kategooriasse, teises eas teise ning justnagu ei olegi inimene. Kui me inimest varases arengujärgus looteks kategoriseerime, siis õigustaks see justkui seda, et teda tappa ehk aborteerida tohib.

Tahan öelda, et kategoriseerimine on igavesti muutuv ja lõputu protsess ning et täna ei päde enam paljudki modernsusaja katogooriad. Näiteks meie armsad kalad. Lähemal uurimisel selgub kohutav tõsiasi, et kalu ei olegi olemas. Oleksid vees elavad olendid, siis veel, aga kalu kui sääraseid evolutsioonilises klassifikatsioonis ei esine. Kuhu ma nüüd lähen, seni sai ikka kalal käidud?

Kui üks kategooria kasvavat infohulka enam adekvaatselt ei vahenda, on aeg käes uue jaoks. Viimasel ajal tekib neid nagu seeni peale vihma. Näiteks postmodernsus, küborg või sotsiaalselt konstrueeritud reaalsus, ehk SCR.

Elame dekonstruktsionismi ajastul, ajal mil loomulik kategooriate teisenemine on saanud erakordse kiirenduse. Kus asuvad infoookeani/interneti, piirikupitsad ja piirikivid, ristid peal, seda näitavad otsingumootorid.

Mõne jaoks tähendab Valgustusaja kategooriate kokkuvarisemine, kogu maailma hävingut. Ehkki postmodernsus on kaasa toonud seadusandluse liberaliseerumise, on inimeste päädes piirid ikka olemas ja statistika järgi lähevad paljud asjad siiski tasapisi paremaks ja mitte vastupidi.

Kategooriates mõtlemise heaks näiteks on mängukaardid. Jagunevad teised, nagu teame punasteks ja mustadeks, siis veel omakorda mastideks ning piltideks ja numbriteks. Mõnes kaardimängus saab ka erikategooriat ehk trumpi teha. Ja siis on veel jokkerid, mis vähemasti pokkerimängus võivad ükspuha millist teist kategooriat tähendada.

Minu meelest ei tee postmodernistid muud halba midagi kui väidavad et jokkereid on rohkem kui kaks. Kui palju, seda ei tea aga nemadki täpselt.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare